Juhtkiri ⟩ Immigratsiooni ahvatlus

Päeva karikatuur, 4. detsember. Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti vajab tööjõudu.
• Sisserändega tuleb aga piiri pidada.

Eesti on väike riik ja meil on vähe inimesi. Meil pole võimalik kõikide valdkondade spetsialiste välja koolitada ja meil on tegelikult ka lihtsamatel erialadel tööjõupuudus, sest eestlased ei taha enam tööandjale vastuvõetava palga eest neid ameteid pidada.

Selle peale tundub lihtne lahendus: aga toome need talendid väljast sisse. Eesti sisserände piirangud on suhteliselt karmid. Nii kõlabki ettevõtjate poolt sageli üleskutseid, et reegleid tuleks leevendada. Siis saavad ettevõtjad töötajaid, kellel on oskused, mida meil käepärast pole. Või siis tahtmine eestlasele vastuvõetamatult madala palgaga lihtsat tööd teha.

Jah, unistustes on ju nii, et meile tulevad vaid oma ala tippasjatundjad, kelle palkadelt laekuvad riigile suured maksud ja kes õpivad kiiresti ära ka eesti keele. Või siis peavad nurga peal oma kodukandi stiilis restorani, mis annab põhjamaisse elusse vürtsi. Selliseid inimesi meil on ja see on tore. Elu pole aga kunagi nii lihtne, nagu seda parimates mõtetes ette kujutatakse.

Eestisse on juba Nõukogude okupatsiooni ajast jäänud palju sisserändajaid. Osa neist on suutnud ühiskonda sulanduda, mõnigi aga mitte. Kui tahame säilitada eesti kultuuri, siis tuleb meil juba seepärast ettevaatlik olla, kui palju me veel juurde laseme inimesi, kes ei pruugi siin kohaneda.

Inimestel, kellel pole siin sidemeid kohalikega, kes teevad tööd, kus pole vaja peaaegu kellegagi suhelda, on oht jääda kuskile ühiskonna nurka. Ja see võib kujuneda juba tervele ühiskonnale ohtlikuks.

Tegelikkus on kahjuks selline, et meil on juba praegu hulgaliselt võõramaalasi, kes ei oska eesti keelt, halvemal juhul isegi mitte inglise keelt. Nad töötavad tihtipeale madala palgaga ameteis, teevad platvormitööd taksojuhtide või toidukulleritena. Neis ameteis ei ole muidugi midagi häbiväärset, töö vajab tegemist. Aga inimestel, kellel pole siin sidemeid kohalikega, kes teevad tööd, kus pole vaja peaaegu kellegagi suhelda, on oht jääda kuskile ühiskonna nurka. Ja see võib kujuneda juba tervele ühiskonnale ohtlikuks.

Immigratsiooni halbu näiteid on meil Euroopast kahjuks omajagu tuua, neist lähim Rootsi, kus sisserännanute kuritegevusest on nüüdseks keeruline mööda vaadata. See on suuresti tingitud sellest, et sisserännanud on kapseldunud oma linnaosadesse, suhtlevad peamiselt oma kaasmaalastega. Neil pole suhteid, mis lubaks neil ühiskonnas edasi jõuda. Ja sealt tekib ka juba trots. Sellisest pinnasest on Euroopas sirgunud kuritegelikke jõuke ja terroriste – sest inimestele tundub juba lapsepõlvest, et riik on nende vaenlane.

Eesti peab oskama sisserändega piiri pidada. Ühelt poolt peame arvestama ettevõtjatega, kellel on vaja töötajaid, kes meie ühiskonda jõukamaks teevad. Samas me ei tohi jõuda sinnamaale, kus meil on kuskil linnaosad, kus kohalikku keelt ei kuule ja inimesed elavad meie kultuurile võõras keskkonnas.