TOOMAS KIHO ⟩ Mängisime oma OSCE-protesti nadilt välja. Tulevikus võib see isegi ohtlik olla

Nii-öelda separaatpoliitilised otsused, mis irrutavad meid Lääne ühtsusest, on Eestile ohtlikud. Sel korral jäime OSCE juhtkohast ilma. jäädes oma protestis üksinda, ilma Lääne suurte toeta. Fotol Venemaa Vene välisminister Sergei Lavrov OSCE kohtumisel Skopjes, Põhja-Makdeoonias. Foto: OGNEN TEOFILOVSKI

Ajaloo lõpust ei kõnele enam keegi, ei oska keegi ka õieti ennustada, kuhu alanud sõjad välja viivad, tõdeb Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Targaks tuleb pidada seda, kes oskab vaadata kaugemale — nii ajas kui ruumis, ja näha seal enda tuleviku jaoks olulisi asju. Eeskätt seda, kuidas jääda püsima. See kehtib nii üksikisikute kui ka tervete riikide puhul. Riikide püsimise aluseks maailma välispoliitilisel laval on edukas diplomaatia ja — paraku — edukad sõjad.

Neid ei tahaks tegelikult keegi sellesse ritta lisada, ning ajaloo lõpus, kus me veel mõnekümne aasta eest elasime, tunduski, et sõdadega enam arvestama ei pea ning piisab diplomaatilistest sammudest ja pingutustest. Varasemate aastakümnete jooksul on ridamisi sõlmitud kokkuleppeid riikide vahel, et nende piirid on puutumatud, nt Helsingi lõppakt; on tehtud kõiksugust kahe- ja mitmepoolset koostööd, nii majanduslikku kui kultuurilist, on asutatud rahvusvahelisi organisatsioone, alates ÜROst või OSCEst kuni ROKini jne.