/nginx/o/2020/09/02/13317226t1h1e58.jpg)
/nginx/o/2023/12/01/15754133t1h71ab.jpg)
- Eesti partnerriike on tabanud ränderünded idast, meiegi peame neiks valmis olema.
- Parim viis "rändureid" tõrjuda on mitte lasta neist piirijoonelt kukesammugi üle.
- Ungari karm käitumine 2015. aasta üleeuroopalise rändekriisi ajal osutus tagantjärgi õigeks.
Euroopa on taas sattunud rändega seotud väljapressimise alla. See ei ole esimene kord, kui Venemaa kasutab rännet hübriidse relvana, kuid nad pole kaugeltki ainus riik maailmas, mis seda teinud on. Ometigi on oluline märk seegi, kas rändesurvet kasutatakse mõju ja eesmärkide saavutamiseks koos sõjalise agressiooniga naabrite vastu, kirjutab Postimehe ja Sisekaitseakadeemia julgeolekuekspert Erkki Koort.
Narvas Sõpruse sillal seisavad betoonist püramiidplokid ehk «lohehambad». Need viidi sinna esimest korda, kuna rändesurve Soomele kasvas suureks, sealne piir suures osas suleti ning esimesed migrandid jõudsid meieni. Tuleb arvestada, et see ei ole esimene kord, kui betoonpaneelid on sillal, 1990. aastate alguses olid need samuti seal. Loomulikult ei olnud tollal Eestil sellist tüüpi tõkestusvahendeid. Ometigi on sellist tüüpi tõkestuse toomine varasemast erinev.
/nginx/o/2023/12/01/15754135t1hf590.jpg)
Aga miks «lohehambad» ikkagi on piiril? Nii Narva piiripunkti juht Marek Liiva kui ka siseminister Lauri Läänemets (SDE) on öelnud, et need on toodud kohale just ränderünde tõttu. Need võimaldavad liikumise tõkestada juhul, kui valitsus peaks otsustama piiri sulgeda. Kui sulgemine otsustatakse, siis loomulikult pannakse piiripunkt ka füüsiliselt kinni. Samas on selge, et inimesi need «lohehambad» ei takista. Need on mõeldud ikkagi ainult sõiduvahendite peatamiseks.
«Lohehambad» võimaldavad liikumise tõkestada juhul, kui valitsus peaks otsustama piiri sulgeda. Kui sulgemine otsustatakse, siis loomulikult pannakse punkt ka füüsiliselt kinni.
Ränderünne kui vahend
Euroopa Liidu idapiir on sattunud ränderünde alla. See on sõna, mis hakkas suuremas mahus käibesse tulema Valgevene tegevuse tõttu. Minsk tõi lennukitega peamiselt Süüriast ja Iraagist kohale «huvilisi», kes soovisid jõuda Euroopasse. Otselendu neile ei korraldatud ja nad ei teadnud, et peavad piiri ületama jõuga ning neil on vastas relvastatud piirivalvurid ja sõjavägi.
2021. aastal oli maailm veel teistsugune ning nähtavasti leppisid Minsk ja Moskva ränderünde korraldamises kokku. Mõlemapoolsel huvil oli mitu põhjust.
Minski korraldatud rändesurve võimaldas Venemaa valitsejal Vladimir Putinil paista hetkeks oluliselt parketikõlblikum kui Aljaksandr Lukašenka. Näib, et hetkel on jälle vastupidi.
Esiteks olid Valgevenes olnud diktaator Aljaksandr Lukašenka vastased protestid, mille ajal lääs toetas demokraatlikku opositsiooni. Lukašenkal oli suur ja isiklik huvi Poolale ja Leedule koht kätte näidata, sest need riigid olid ühed häälekamad opositsiooni toetajad. Samuti elab nendes riikides arvestatav hulk Valgevenest poliitilistel põhjustel põgenenud inimesi.
Teine põhjus oli Venemaa vajadus juhtida tähelepanu kõrvale Ukrainasse tungimise ettevalmistustelt. Loomulikult ei jäänud suur väekoondis Ukraina piiride lähedal märkamata, kuid piire ületav tugev rändesurve hajutas fookust. Minski korraldatud ettevõtmine võimaldas ka Venemaa valitsejal Vladimir Putinil korraks paista oluliselt parketikõlblikum kui Lukašenka. Näib, et hetkel on jälle vastupidi. Mõlemad on küll paariad, kuid Putin on hullem paaria.
/nginx/o/2023/12/01/15754137t1h8428.jpg)
Kaks aastat tagasi ei olnud Poola selliseks rändesurveks valmis. Poola politseijuht Jarosław Szymczyk on Postimehele antud intervjuus öelnud, et «enne kriisi ei pidanud me seda piiri praktiliselt valvamagi, sest Poolast ei tahtnud keegi sinnapoole minna ja Valgevenest tuleva surve pidasid sealsed piirivalvurid kinni».
Samas intervjuus kinnitas politseikindral, et piiri ja piiripunktide ründamisel olid kohal ka Valgevene piirivalve ja julgeolekuteenistuse KGB ohvitserid. Nad ei olnud ainult juhendavas rollis, vaid osalesid rahvamassiga koos otseses ründetegevuses.
Poola sai hakkama, sest kaasas lisaks tuhandetele piirivalvuritele ja politseinikele 10 000 sõjaväelast. Peamine rünnaku alla sattunud piirilõik oli umbes 120 kilomeetrit pikk. Võrdluseks, et maismaapiir Eesti kagunurgas on kümmekond kilomeetrit pikem.
Varirände viisid
Putin ja Lukašenka on väga osavalt kasutanud ära võimalust Euroopa ründamiseks. Rändes endas ei ole aga midagi vaid inimestele unikaalset ning loomulikult on inimeste ränne eksisteerinud sama kaua kui inimkond. Suurima osa inimeste rändest moodustab seaduslik ränne ja vaid väikese osa ebaseaduslik ränne. Ometigi saab just see osa märksa rohkem tähelepanu.
/nginx/o/2021/11/12/14198533t1hfe99.jpg)
Siiski polnud see, mida nägime 2021. aastal Poola, Läti ja Leedu vastu klassikalises mõttes ränne. Samuti ei olnud klassikalises mõttes ränded 2015. ja 2023. aastal tekitatud surve Soomele. Jah, sellel oli illegaalse rände tunnuseid, kuid ilma riikliku korralduseta poleks rändesurve nendesse piirkondadesse koondunud. Venemaa ja Valgevene tekitasid varirände, mis tähendab, et nad otsisid, leidsid ja suunasid oma eesmärkide saavutamiseks ja teiste riikide destabiliseerimiseks liikvele rahvahulgad.
Praegugi jõuavad Soome ning ka Eesti piirile inimesed, kes pärinevad samadest rahvusgruppidest, kellega Venemaa ja Valgevene on aastaid manipuleerinud. Nii ilmus Soome ringhäälingus Yle artikkel, milles käsitleti süürlase teekonda tema kodulinnast Homsist Venemaa-Soome piirini. Sõit korraldati riiklikult ja nii ööbimine kui ka transport piirile oli ametiasutuste organiseeritud.
Piirile jõudes anti inimestele jalgrattad, võeti ära väärtasju ja raha ning tühistati ka Venemaa viisad. See tagas Venemaale tagasitee kinnipaneku. Seega on Eesti otsus – mitte lasta varirännet sammugi üle – olnud praeguseni edukam ohu tõrjumine kui soomlastel.
Sotsiaalmeediakanalites leviv info, et «piirid on valla», lükkab veelgi rohkem inimesi liikuma. Euroopa peab olema valmis märksa suuremaks rändesurveks kui vaid nihelemine Venemaa piiril Põhjala riikide ja Baltimaadega.
Varirändesse sattunute sõnul levib sotsiaalmeediakanalites info, et «piirid on valla». Seda tüüpi info lükkab veelgi rohkem inimesi Euroopa poole liikuma, ning mitte ainult meie piirkonda. Euroopa peab olema valmis märksa suuremaks rändesurveks kui vaid nihelemine Venemaa piiril Põhjala riikide ja Baltimaadega. Tõsi, Itaalial ei ole Venemaa ega Valgevenega piiri ja otseselt üle piiri kedagi lükata ei saa. Samas on Vahemere rändetee olnud Lõuna-Euroopale pidev väljakutse; praegu annab rändevoogudele potentsiaali juurde ka Hamasi ja Iisraeli vaheline sõjategevus Gaza sektoris.
Madjarite õigustuseks
Praeguses varirändes on märgata sarnasusi 2015. aasta rändekriisiga. Tõsi, toona olid massid määratult suuremad. Inimesed lihtsalt jalutasid läbi Balkani maade Euroopasse. Rändele lisas hoogu toonase Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli lahke kutse. Tema sõnumiga, et kõik on teretulnud, ühines ka Rootsi peaminister ning Euroopale tekkis tohutu surve, mille tagajärgedega tegelevad Saksamaa ja Rootsi veel aastakümneid. Ülejäänud Euroopa muidugi ka. Näiteks oli Soome 2015. aastal Venemaalt lähtuva ränderünde all, kuid suurim pagulaste hulk tuli Soome hoopiski Rootsi kaudu.
Ainus riik, mis toona rändeteele sattudes asus tegutsema, oli Ungari. Euroopas läks lahti kollektiivne Ungari peksmine – milline ebaeuroopalik maa see on! Ka Eestis leidus poliitikuid, kes hurjutasid Budapesti ja väitsid, et tara ei aita neid mitte kuidagi. Ometigi on osa nendestsamadest poliitikutest meil nüüd suured eestkõnelejad Eesti piiri väljaehitamisel. Kui tara ei pidanud aitama Ungarit, siis kuidas aed pidanuks aitama meid?
Euroopat madjarite piiritara muidugi ränderündest ei päästnud, kuid resoluutne tegutsemine suunas rändevoo Ungarist mööda. See oligi Budapesti eesmärk, ja iga teine pealinn pidanuks tegema samuti oma osa. Kuigi see pole ainus põhjus, pole võimatu, et osa Viktor Orbáni tülist Euroopa Liiduga pärineb just sellest ajast.
Piiritara pole mõistagi hermeetiliselt toimiv imevits, kuid on oluliselt olukorda muutev kontrollivahend. Veel 2016. aastal ei toetanud väga paljud Venemaaga piiri omavad riigid piiritarade rajamist.
Tegelikult on aed või tara alati aidanud. Kuni 2012. aastani oli väga suureks probleemiks Kreeka piir Türgiga. Sealtkaudu marssis Euroopasse samuti kontrollimatult immigrante ning asi muutus kohe, kui sinna ilmus tara. Samuti on piiritara päästnud või leevendanud olukorda 2021. aastal Lätis, Leedus ja Poolas.
Piiritara pole mõistagi hermeetiliselt toimiv imevits, kuid oluliselt olukorda muutev kontrollivahend. Veel 2016. aastal ei toetanud väga paljud Venemaaga piiri omavad riigid piiritarade rajamist. Kategooriliselt oli sellele vastu ka Euroopa Komisjon. 2021. aasta ränderünne Valgevenest muutis palju. Mitmed riigid hindasid füüsilise tõkke vajaduse ümber ning Euroopa soostus aedadesse investeerima.
Moskva ja Minsk pole ainsad
Venemaa Föderatsioon ja Valgevene Vabariik ei ole sugugi ainsad riigid maailmas, mis seda ründe- või survemehhanismi kasutavad. Aastaid on Euroopa olnud surve all, mis lähtub Türgist ja Põhja-Aafrikast. Kuni aastani 2012 oli Kreeka-Türgi piiri valvamine väga vähene. Pärast piirile füüsiliste tõkete rajamist asi muutus.
Samas sattus ka Türgi ise Süüria kodusõja ja Venemaa sellesse sekkumise tõttu suure surve alla. Türgi kasutas sellel ajajärgul rännet nii Euroopa Liidu kui ka oma naabri Kreeka survestamiseks. Avalikus kommunikatsioonis näidati välja, et midagi ei saa teha ning igat kreeklaste eksimust filmiti ja võimendati. Lahendus oli lihtne – tasuda Türgile rände tõkestamise eest. See toimis.
/nginx/o/2023/12/01/15754138t1he32d.jpg)
Euroopa Liit maksab Aafrikast lähtuva rände tõkestamise eest paljudele Põhja-Aafrika riikidele. Egiptus, Tuneesia, Liibüa, Maroko on vaid mõned neist. Samas on kõik need riigid kinnitanud, et sajad miljonid on selle kõige eest liiga vähe. Rände hoidmine Aafrikas maksab rohkem. Kindel on ka see, et Sahara-taguses Aafrikas leidub palju lähteriike, mis on samuti huvitatud lisaraha teenimisest, et «oma kodanikke kinni hoida».
Kui enamasti on Euroopa riikide ja Põhja-Aafrika vahel Vahemeri, siis ühel juhul see nii pole. Hispaanial on Põhja-Aafrikas juba umbes 500 aastat enklaavid Ceuta ja Melilla. Mõlemas elab umbes 85 000 inimest ja mõlemat territooriumi peab endale kuuluvaks Maroko. Sealtkaudu püüavad paljud aafriklased vaatamata raskustele ja kuue meetri kõrgusele aiale Euroopasse jõuda.
Aastatel 2021 ja 2022 olid ka seal ränderünnakud, mille korraldamises kahtlustati Marokot. Paljuski puudutas toonane surve piiridele manipuleerimist alaealistega, kes saatjata piirile saadeti. Kui täiskasvanud põgenike suhtes on keeruline reageerida, siis laste suhtes seda enam. Toona lõppes surve pärast Euroopa Liidu jõulisemat sekkumist.
Mis meid ees ootab?
Ränderündel ja varirändel kasutatakse lääne demokraatlikke protsesse tema enda vastu. Venemaa teab, et Euroopas peab tegema pagulastega toiminguid, ning süsteemi pahatahtlikult kasutades saab selle üle koormata või kokku jooksutada. Lääs hakkas sellele mõtlema alles 2021. aastal Valgevenest lähtuvate varirände rünnakute tõttu. Ka Leedu elas katsumuse läbi ning hakkas piiridelt tagasi lükkama sinna tulnud inimesi, kes püüdsid lihtsalt üle piiride jalutada.
Nii 2015. kui ka 2021. aastal tuli tegelikult üllatusena see, et paljude riikide piirivalve oli jõudnud ebakompetentsuse tasemele. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kus riigid avastasid järsku, et piirid ongi selleks, et hoida ohud ja võõrad väljas?
Paljude riikide piirivalve jõudis 2015. ja 2021. aastaks ebakompetentsuse tasemele. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kus avastati järsku, et piirid ongi selleks, et hoida ohud ja võõrad väljas?
Kui vaadata viimaste aastate valimistulemusi Euroopas, siis paistab silma, et piiramatult liberaalse migratsiooni aeg on möödumas. Paljudes riikides on tulnud võimule erakonnad, mis suhtuvad ohjeldamatusse rändesse kui mitte taunivalt, siis vähemalt ettevaatusega. Suur muutus toimus Rootsis, kus valitsusse pääsesid aastaid välistatud konservatiivid.
Ka ajakirjandus on mitmetes riikides aastaid teatud teemasid vältinud, kartes diskrimineerimise ja ksenofoobia süüdistusi. Piisab, kui nimetada Saksamaad, Rootsit ja Hispaaniat.
Näib, et Euroopa on vähemalt osaliselt mõistmas, et välispiiride valve on vältimatult vajalik ning tavapärased mehhanismid ei saagi ränderünde või varirände puhul toimida.