JUHTKIRI ⟩ Oravad laste kallal

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Raha olemasolu on laste kasvatamiseks eriti vajalik tänases Eestis.
• Kärpimist tuleks alustada riigisektorist, aga mitte laste arvelt.
• Vanemahüvitise kärpimise kohta jagatakse vähe informatsiooni.

Ehkki Eestis sünnib lapsi praegu saja aasta lõikes kõige vähem ja meil on kujunenud rahvastikukriis ehk praeguse tendentsi jätkudes sureme rahvusena välja, tundub valitsusele olevat hea mõte kaaluda vanemahüvitise vähendamist. Seda saadab retoorika vajaduspõhistest toetustest, mis võiks tähendada seda, et jõukamad vanemad ei peaks toetust saama sama kaua kui vaesemad ning üleüldse, rahaga ei ole võimalik lapsi osta.

Viimane tähelepanek on kahtlemata õige, kuid paraku on raha olemasolu laste kasvatamiseks eriti vajalik tänases kalliks põhjamaaks muutunud Eestis. Enam pole kõigil vanavanemaid, kelle käest saada kingiks kartuleid või hoiuseid; samuti ei õmble inimesed enam lasteriideid ise.

Ajaloolise õigluse nimel peame meenutama valitsusele veel kolme momenti. Esiteks, riigi rahanduse kordategemise juttu on saatnud korduvalt retooriline küsimus, millise riigi pärandame oma lastele. Hüva! Aga kui kärped võimendavad sündivuse langust, pole meil varsti enam üldse lapsi, kellele midagi pärandada ning lahkudes kustutame valguse, nagu ütles rahvusvahelisel konkursil pronksmedali pälvinud Priit Pärna telereklaam.

Teiseks, vanemahüvitise süsteemi lõi peaaegu kakskümmend aastat tagasi Andrus Ansipi juhtimisel Reformierakond ise ning peale selle jõustamist pööras sündivus tõusule. Pole võimalik kujutleda olukorda, kus toona peale valitsusremonti oleks Reformierakond hakanud omaenda loodud toimivat süsteemi lammutama.

Kolmandaks, praegune riigi rahandusolukord ei saa kätkeda Reformierakonnale kui pikalt valitsust juhtinud erakonnale endas midagi uudset. Nagu rahvastikukriis, nii ka riigi rahanduse kriis on küpsenud pika aja jooksul ning on olnud seotud suurte, sageli seadusesse kirjutatud püsikuludega ning ebaefektiivse riigisektoriga. Kärpimist tuleks alustada hoopis sealt, aga mitte laste arvelt.

Kärpimist tuleks alustada ebaefektiivsest riigisektorist, aga mitte laste arvelt.

Väga kummaline on seegi seik, et senini jõukuse suurenemise eest seisnud Reformierakonna meelest on mõned inimesed liiga rikkad, et saada vanematoetust (hästi, hästi, sarnases küsimuses toetasid neid kolmanda lapse suurema toetuse kaotamise asjus ka sotsiaaldemokraadid). Kus peaks olema piir rikaste ja vaeste vanemate vahel ning millise sissetulekunumbri juures võiks selle määra riiklikult kehtestada?

Senini pole veel täpselt selge, mida ja kui palju kavatseb valitsus vanemahüvitisi kärpida ning kogu väljaimbunud info meenutab kurikuulsa automaksu menetlemist, mille käigus ideed iga natukese aja tagant muutusid. Selles kontekstis mõjub huumorina sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo Postimehes ilmunud arvamusartikkel, mis üritab, nui neljaks, näidata, et lastesaamise ja kasvatamise puhul ei ole rahalised toetused väga tähtsad. Muidugi on tähtsad ühiskonna turvalisus, lasteaiakohtade saadavus ning tervishoiusüsteemi kvaliteet.

Siiski: head lapsed kasvavad tõesti vitsata, aga rahata mitte.