ENNE JA NÜÜD ⟩ Kui sillad muutusid tammideks (1)

Rein Kuresoo
, bioloog
Copy
Praeguste püsisildade asemel kasutati kunagi peamiselt pontoon- ehk nahksildu. Jõesuu nahksild, mille suurvesi sageli minema kandis, esimese «pärissilla» ehitamise ajal, 1929. 
Praeguste püsisildade asemel kasutati kunagi peamiselt pontoon- ehk nahksildu. Jõesuu nahksild, mille suurvesi sageli minema kandis, esimese «pärissilla» ehitamise ajal, 1929. Foto: Ernst Withof, Erm Fk 439:214

Teame kõik laulu viisu, põie ja õlekõrre õnnetust Emajõe ületamisest. Sildu pole Emajõel ka praegu liiga palju, aga kunagi oli suurematest jõgedest ülesaamine, eriti suurveega, tõsine peavalu. Vähesed olemasolevad «nahksillad» said aga koos kalatõkete ja uppunud paatidega sageli jõe voolule takistuseks.

1854. aastal kirjutas G. von Sivers, kuidas ta 1852. aasta juulis Võrtsjärvelt purjepaadiga Tartu poole teele asus, et uurida, miks on Emajõe vool takistatud: «Kui meil lõpuks õnnestus oma purjekas Jõesuus vigastamatult puulaevade vahelt läbi juhtida, leidsime eest tammitaolise nahksilla, mille vastu me paat oleks äärepealt purunenud. Selle keskosa sai vastuvoolu avada ja jõesõidukid said end sealt läbi pressida. Ka meil õnnestus lõpuks kahe inimese abiga oma paat sillaavast läbi vedada.

Seal ootas uus takistus – Rõika peeglivabriku aurupaat, mida piirasid vanad kalatõkete jäänused ja kaks uppunud suurt puupaati, nii et jõgi näis barrikadeerituna. Edasi järgnes terve hulk vanu, uuemaid ja päris uusi kalatõkkeid, mis jõesängi sedavõrd muutnud olid, et Rücker‘i kaardil kujutatud jõe kuju võis vaid vaevu aimata. Umbes 40–50 sellist kalatõket, paiguti tihedamalt, paiguti suuremate vahedega, tammistavad voolu ja takistavad jõeliiklust.»

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles