Kristi Vinter

FOTO: Erakogu

Hirm, et kui juba pisikesena lapsele arvutit kätte ei anna, jääb ta tulevikus konkurentsieelistest ilma, on alusetu, kirjutab Kristi Vinter, Tallinna Pedagoogilise Seminari meediakasvatuse õppejõud, väikeste laste ja meedia uurija Postimehe arvamusportaalis.

Jälgin juba pikemat aega üha elavnevat diskussiooni teemal, kas arvuti on lapsele hea või halb ning millisest vanusest alates võiks kaasaegse tehnoloogia lapsele üldse kasutada anda. Olen seda meelt, et enne neljandat eluaastat on arvuti lapse arenguks ebaoluline, nõuandeid leidub aga igasuguseid.

Tänapäeva maailmas ei saa keegi olla ekspert igal alal. Infot on meie ümber selleks liiga palju ning selle usaldusväärsust on keeruline ilma erialase ettevalmistuseta hinnata.

Olla hea müügimees arvutite maailmas ei tähenda automaatselt ekspertlust väikeste laste arengu tundmises. Pole mõtet minna raamatupoest nõu ja abi paluma siis, kui lapse kasvatamisel on tekkinud probleemid ainuüksi seetõttu, et nad müüvad nõuanderaamatuid lapsevanematele.

Arvutitega on lugu sama. Nõuandjad on aga sageli just tehnoloogia müüjad, info- ja kommunikatsioonilahenduste pakkujad ja app’ide tootjad, kelle huvi on eelkõige üks - suurendada laste abil turuosa ja selle kaudu ettevõtte kasumit.

Turumajanduse kontekstis on väljend «lapsele parim» hoopis teise tähendusega kui pedagoogikas. Tehikamüüja soovitus, et arvuti on väikelapsele hea, tähendab muud kui pedagoogi oma – üks mõtleb müüdud arvutile, teine lapse arengule.

Tehnoloogia vastu pole mul midagi. Olen täiesti nõus, et kaasaegne haridussüsteem peab seda enam kaasama ja arvestama ka juba lasteaias. Küsimus on, millal alustada ning mis motiivil väikestele lastele need vahendid pihku pista. Kui eesmärk on väike vaheldus koos lapsega tegutsedes, siis on motiiv mõistetav. Kui eesmärk on iseseisev arenemine, siis mitte.

Põhjendamatu on aga paljukuuldud hirm, et kui juba päris pisikesena lapsele arvutit kätte ei anna, jääks ta justkui tulevikus konkurentsieelistest ilma.

Loomulikult võib arvutist ka päris pisikese lapsega koos vahest üht-teist uudistada, kuid laps ja arvuti omapäi ei arenda väikelapseeas väga midagi. Arvamus, et ekraanilt õpitu suudab väike laps päris ellu üle kanda, realiseerub aga väga harva, sest neil on selleks lihtsalt liiga vähe elukogemust, millega nähtut siduda.

Näen sageli lapsevanemaid, kes oma väikelaste arvutikasutamisest ülevoolava vaimustusega räägivad. See, et juba väga väike laps suudab tehnikaga üliosavalt tegutseda, pole põhjus vaimustumiseks.

Lapsele meeldiv ei tähenda talle alati head ja kasulikku. On kaalukaid argumente, miks soovitan pakkuda iseseisvat arvutikasutamist alles neljandast eluaastast, mitte varem, ning sedagi piiratult ja läbimõeldult. Alljärgnevalt mõned olulisemad neist.

Esiteks on intensiivsete ja kiirelt vahelduvate ekraanilt kuvatavate ja vilkuvate impulssidega maast madalast silmitsiolek juba praeguseks tekitanud hulga närvilisi ja igavuse all kannatavaid lapsi. Päris elu ei sähvi igal nurgal vastu nagu ekraanidel ega ole pooltki nii kiire ja põnev.

Teadlasedki räägivad «ekraanide» levikuga kaasnevast hüperaktiivsete ja tähelepanuhäiretega laste arvust. Loomulikult pole arvuti ainus mõjur, kuid süvendab märkimisväärselt probleeme.

Teiseks ei saa arvuti vahendusel maailma tundmaõppimist õigeks pidada seni, kuni inimesel tuleb toimetada ka oma käte ja jalgade ning kogu füüsisega. Motoorika areng, reaalsusest ja füüsilisest maailmast ettekujutuse saamine ei saa tekkida vaid klahvidel tippides või ekraani puudutades. Võimalikult erinevate asjadega reaalne kokkupuude ja kogemused annavad oma meeleliselt tajutavas mitmemõõtmelisuses ajule oluliselt rohkem vajalikku infot ja panevad asju uutes seostes nägema, ning mis põhiline – arenema.

Kolmas kaalukas argument on harjumus, mille jõud on teatavasti suur. Kui maast madalast kas mugavusest või teadmatusest vaid arvutiga seotud harjumusi kujundada, on neist hiljem väga raske vabaneda. Kohtan sageli küsimusi, et mida teha, kui viie- või kuueaastane laps ei taha muud kui arvutis olla ning toimetab seal mängides tunde, midagi muud soovimata. Siit tulenevad omakorda ohud tervisele. Loetelu võiks veelgi jätkata.

Puutetundlik põlvkond on alles kasvamas ning tulevikku on keeruline hinnata, kuid mida rohkem mõtlen maast madalast arvuti külge naelutatud lapsest, seda enam kangastuvad ulmefilmid kõhetunud inimestest, kelle elu kulgeb juhtme otsas ja füüsiliselt jõuetuna.

Arvuti ja muu tehnoloogia ei ole halb, aga filter, piiraja ja vahendaja peab koolieelikutel olema siiski lapsevanem. Ka valik, kas kaalukamaks peetakse lapse arengut tundvate õpetajate või kasumihuviliste müügiinimeste sõna, jääb lapsevanema teha. Tehnoloogia kasulikkusest ja kahjulikkusest rääkides tuleks hinnata sõnumiedastaja usaldusväärsust ning otsustada arvajate kasuks, kel on erialane ettevalmistus ning puuduvad lapsevanema ja lapse suhtes kommertshuvid ning soov laste kaudu põhjendamatult teenida. Küpseid otsuseid laste varajasel arendamisel!