KARMO KURI ⟩ Avaliku info varjamine on aktsepteeritav ainult kolmel juhul

«Avaliku info levik peab olema soodustatud. See tagab otsustusprotsesside parema kvaliteedi ja läbipaistvuse.» Foto on loo juures illustreeriv. Foto: Urmas Luik

Kas eraelu andmete kaitsmine tähendab tõesti salastatud ühiskonda, tõstatab Nõmme linnaosa vanem Karmo Kuri (SDE) küsimuse.

Justiitsministeerium teatas novembri keskel, et eraeluandmed muutuvad paremini kaitstuks. Sellest tulenevalt on erinevad ajakirjandusväljaanded käsitlenud asutusesiseseks kasutuseks mõeldud templi kuritarvitamist ning info salastamist laiemalt.

Ilmselt ei eita keegi, et isikuandmete kaitsmine on vajalik, kuid tekib küsimus, kas selle tegevuse käigus ei piirata ligipääsu ka teistlaadi infole, mille varjamine pole põhjendatud. Arvamusliidrid ja ajakirjanikud on olnud pigem seda meelt, et oleme liikumas üha kangema salastatuse suunas.

Mida tähendab «asutusesiseseks kasutamiseks»?

Mõistmaks, millal ja miks midagi salastatakse, tuleb esmalt eristada riigisaladuse ja asutusesiseseks kasutuseks mõeldud teabe templi kasutamise sisu. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus sõnastab, et riigisaladus on Eesti Vabariigi julgeoleku või välissuhtlemise tagamise huvides avalikuks tuleku eest kaitset vajav teave. See teave, välja arvatud salastatud välisteave, peab aga vastama üksnes samas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tunnustele.

Piirangud peavad olema selgelt põhjendatud ja see peaks olema pigem erand kui reegel.

Isikuandmetega seotud piiranguid reguleerib peamiselt avaliku teabe seadus. Selles on must valgel kirjas, et teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus ja autoriõiguste kaitse. Sama oluline on selles seaduses ka punkt, et juurdepääsu tingimused ei tohi olla põhjendamatult piiravad ega konkurentsi kahjustavad.

Piirangud peavad olema selgelt põhjendatud ja see peaks olema pigem erand kui reegel. Miks ma nii arvan? Avaliku info levik peab olema soodustatud. See tagab otsustusprotsesside parema kvaliteedi ja läbipaistvuse. Vaatamata sellele, et ametnikele ja poliitikutele võib see ebamugav olla ja lisakoormust tekitada, ei kaalu see üles saadavat kasu.

Kliimaministeeriumi kantsleri juhtum

Viimane konkreetne näide selles vallas oli kliimaministeeriumi kantsleriga seotud juhtum. Ministeeriumi dokumendihaldussüsteemis olevas dokumendis oli välja toodud ettepanekutena, et järelevalvemenetluses toimikutesse kogutud teabe samm-sammult salastamine on töömahukas ja võiks seetõttu olla juurdepääsupiiranguga kohe alguses ning suuremahuliste teabenõuete täitmise eest võiks ministeerium omada võimalust tasu küsimiseks.

Kui antud küsimus ajakirjanduse vahendusel teravalt tõstatus, tundis kantsler vajadust vastavatest ettepanekutest taganeda. Selline olukord on hea näide sellest, et aktiivsete kodanike ja ajakirjanduse kontroll on oluline. Pikas perspektiivis tagab see paremad avalikud teenused koos kõrgema rahuloluga, võtab ära võimaluse käkke ja ämbreid varjata ning muudab pildi ausamaks.

Avaliku info varjamine on aktsepteeritav ainult kolmel juhul. Riigikaitsega seotud küsimused, teatavad konkurentsi puudutavad olukorrad ning isikute andmed, mille vastu võib ühiskonna erinevatel liikmetel olla ebaterve huvi. Sellise apsaka on näiteks Nõmme linnaosa valitsus aastaid tagasi teinud, kui ühe tuntud muusiku märgukiri oli ilma märgiseta ja seetõttu dokumendisüsteemis loetav. Selle kohta laekus kohe ajakirjanikult meediapäring muusiku ja linnaosavalitsuse vahelise kirjavahetuse kohta. See on üks vähestest näidetest, kus tagantjärele oleme pidanud teabe piirangut karmistama.

Kindlam tagala

Minu hinnangul on valdkonda juhtiv seadusandlus mõistlik ning avatusele suunatud. Tallinna dokumendiregistris on teave ligipääsetav. Hea näide selles vallas on Eesti avaandmete teabevärav, kus on vabalt kasutamiseks kokku koondatud erinevat liiki teavet. Miks siis ikka kerkib üles debatt liigsest salastamisest ning soovist seda tendentsi ära hoida? Kas ametnik saab või peaks saama rohkem sõimata, valides liiga tugeva piirangu või jättes selle üldse märkimata olukorras, kus dokumendi sisu ja seadus seda nõuavad?

Informatsiooni varjamise eesmärk ei ole mitte varjamine ise, vaid soov kaitsta tagalat ja muuta oma elu natuke lihtsamaks.

Sellele küsimusele vastates jõuame tõdemuseni, kuhu suunas valdkond liigub. Seni on meedias leidnud teravamat kajastust olukorrad, kus õigustatud piirang on jäetud märkimata. Võimalus karistada saada on suurem infot piiramata jättes, kui olukorras, kus valida vale piirang. See ongi varjamissoovi süvenemise üks põhjus ja see põhjus on üsna inimlik.

Informatsiooni varjamise eesmärk ei ole mitte varjamine ise, vaid soov kaitsta tagalat ja muuta oma elu natuke lihtsamaks. Seetõttu on igati õigustatud teema päevakajalisena hoidmine ning minimaalsete piirangute suunas juhtimine. Väga suure osa saab siin ära teha meedia, sest kajastuste foon ja fookus suunab salastamisega seotud trende.

Vale suunitlusega käsitluse tagajärjel võib endale jalga tulistada ja avalikule teabele ligipääsu piiramist soodustada. Ametnike tööelu ei pea olema lihtne ja mugav, vaid eesmärgipärane ja Eesti elu edasi viiv. Salastamise trend on reaalsus, mistõttu tuleb kõigil avaliku info hoidjatel ja kasutajatel tõsiselt mõelda, millistele dokumentidele piirangud määrata ja kas need on ka seadusega kooskõlas.