JUHTKIRI ⟩ Eesti eduloo jätkamine eeldab edasiviivaid ideid

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eestis ei toimu sisulist debatti majandus- ja rahanduspoliitika üle.
• Praegused maksutõusud on ilma pikema plaanita hädaabinõu.
• Rahapuudusest hullem on ideede puudus.

Eesti majandus- ja rahanduspoliitika vintskleb dogmade küüsis ja kuskilt ei paista terendavat ühtegi edasiviivat ideed.

Nõukogude Liidu lagunedes ja 1990. aastate algul alustas Eesti endisest Nõukogude Liidust ja võibolla isegi tervest Ida-Euroopa kommunismibloki riikidest kõige edukamana. Nõukogude Liidu lagunemine oli Eestile parim 20. sajandi geopoliitiline sündmus. Riigijuhtidel ei olnud hirmu reformide elluviimise ees, sest suur idee oli murda lahti end idast ja viia Eesti nii kiiresti kui võimalik läände. Selle eesmärgi nimel tehti palju tööd ega kardetud riskida. Eesti majandus ja rahandus tuli katsumusest välja ning riigi jõukus kasvas.

Küsimus on nüüd, kuhu see kõik on kadunud. Laupäevases Postimehes räägib majandusanalüütik Heido Vitsur, et Eesti järgib dogmaatiliselt mingisuguseid majanduslikke käsulaudu, kuid sisulist debatti majandus- ja rahanduspoliitika üle ei toimu. Vitsuri sõnul sellepärast, et meil puuduvad korralikud andmed, mille üle üldse debatti pidada. Järelikult peab rahandus olema läbipaistvam.

Maksudega ei mängita, on olnud aastaid Eestit valitsenud Reformierakonna lendlause. Ometi ütleb Vitsur, et madalad maksud pole meid rikkaks teinud – õpetajate ja teiste valdkondade inimeste palkadeks raha napib. Valitsus lähtub vaid eelarvetasakaalust, mis oleks justkui omaette suur idee. Ent vähegi mõtlevad inimesed saavad aru, et eelarvetasakaal ei saa olla Eesti omaette eesmärk.

Eestit on hakanud valitsema poliitikute uus põlvkond, kes kasvas üles turvalises Eestis ega mäleta enam vajadust Eestit kiiresti edasi viia. Nii ootabki meid ees stagnatsioon ja varasema edu kaotamine.

Peaminister Kaja Kallas möönab Postimehe intervjuus, et valitsus on pidanud tegema raskeid otsuseid ja need on mõjutanud ka Reformierakonna reitingut. Kuid ikka räägib ta vaid kulude kokkuhoiust ega ava ka plaanitava 400 miljoni euro kulutamist. Peaministri jutt, et tagasiside maksumaksjalt ei lase tekitada uusi makse, tundub veider. See tagasiside oli olemas juba esimeste maksutõusude peale. Valitsus ravis eurotsooni kõrgeimat inflatsiooni uute maksudega – hinnatõus on igal juhul garanteeritud.

Maksudel ja maksudel on vahe. Kui Vitsur räägib maksudest tervikuna – et pikemas perspektiivis pole madalad maksud meid jõukamaks teinud –, siis praegused maksutõusud on vaid ilma pikema plaanita hädaabinõu.

Muidugi saavad eelarvetasakaalu pooldajad alati viidata Kreekale ja hoiatada raha laristamise eest. Kuid kõik riigid pole käitunud nagu Kreeka, on laenanud ja maksavad kõrgeid makse, ning inimesed nendes riikides tunnevad end jõukana. Lisaks tunnevad nad, et nende riik hoolitseb nende eest.

Aga meil? Ükskõik millisesse valdkonda me ka ei vaata, leiame eest karjuva rahapuuduse. Kuid võibolla see polegi põhiline – rahapuudusest hullem on ideede puudus. Eestit on hakanud valitsema poliitikute uus põlvkond, kes kasvas üles turvalises Eestis ega mäleta enam vajadust Eestit kiiresti edasi viia. Nii ootabki meid ees stagnatsioon ja varasema edu kaotamine. Praegu on aeg mugavustsoonist välja astuda.