Juhtkiri ⟩ Hooldereformiga antud lubadusi tuleb täita

Kliendid Iru hooldekodus. Foto: Mihkel Maripuu

• Hooldehinnad tõusevad, nõudlus reformiga kasvas.
• Eraldatud raha aga napib.

Hooldereformiga kaasnenud rahaprobleeme võis juba varakult ette aimata, kuid nendega ei arvestatud.

Tänavu 1. juulist jõustunud hooldereformi põhiline lubadus oli, et iga vajaja saab endale hooldekodukoha ega pea selle eest tasuma rohkem kui oma pensioni. Kohaliku omavalitsuse kaudu pidi saama tasutud kogu ülejäänud raha, suures osas riigi, osalt ka kohaliku omavalitsuse enda rahakotist.

Viimsis hooldekodus elav Mart Pukk kirjutas Õhtulehes, et esialgu oligi kõik nii ja paarkümmend eurot jäi ülegi, ent: «Nähes ja kuuldes, kuidas ümberringi kõik kallimaks muutub, aimas süda halba, ega see järgmine hinnatõus tulemata jää.» Hinnatõus muidugi tuligi ja järgmisest veebruarist peab ta hakkama hooldekodukoha eest 300 eurot ise tasuma.

Tartu aga on teatanud, et linnal tekib hooldereformi riigipoolse alarahastuse tõttu tuleval aastal vähemalt 1,6 miljoni euro suurune puudujääk. Seetõttu pöördus linn kohtu poole kindluse saamiseks, et riik tulevikus reformi kulud täies mahus tasub ja ka järgmise aasta puudujäägi katab.

Pikenenud on ka järjekorrad hooldekodukohtade järele. Ilmselt on pärast reformi nõudlus kasvanud nendegi inimeste seas, kellel varem polnud piisavalt raha, et hooldekodukoha eest tasuda.

Juba aasta eest tehtud arvutused näitasid, et reformi tarbeks ette nähtud raha jääb lubatu jaoks tõenäoliselt napiks.

Tegelikult ei ole see kõik kahjuks üllatav. Postimees nentis juba mullu augustis: «Poliitikute juttu kuulates tundub üldhoolekande reformiga kõik hiilgavas korras ja kohe valmis olevat, aga kui lähemalt uurida, kipub kaunitest sõnadest ümbritsetud plaan kahtlaselt logisema.» Juba sel ajal tehtud arvutused näitasid, et reformi tarbeks ette nähtud raha jääb lubatu jaoks tõenäoliselt napiks.

Nende kergelt pillutud lubaduste lunastamise aeg on nüüd kätte jõudnud. Ja ega liiga lihtsaid lahendusi seegi kord pole.

Ühest küljest, kui valitsus on midagi lubanud, tuleb seda täita, sest inimestel on  tekkinud ootus. Ei saa nii, et kui lubaduse täitmise aeg kätte jõuab, tuleb järsku välja, et üks asi ununes ära, teine läks oodatust kallimaks ja kolmas pole päris nii, nagu arvati, ning lõpptulemusena pole kahjuks raha lubatu elluviimiseks.

Teisalt tuleb taas nentida, kui lihtne on öelda, et valitsus peab hooldekodukohtade eest tasumiseks vajaliku raha leidma. On ju selge, et kui riik selle lisaraha leiab, siis tuleb see millegi arvelt ja midagi muud jääb tegemata.

Sellepärast ongi selliseid lubadusi jagades väga tähtis arvestada nii sellega, kui palju miski maksma läheb, kui ka sellega, mis saab siis, kui teenus kallineb või nõudlus selle järele kasvab. Vast pole palju tahta, et ka poliitikud sellele rohkem mõtleksid.