JUHTKIRI ⟩ Putin võib rahulikult magada – Lähis-Idas ei ole niipea sõja lõppu oodata

Hamasi poolt pantvangi võtud Punase Risti autos lähenemas Rafah' piiripunktile. Foto: REUTERS TV/REUTERS

• Hamasiga pole võimalik püsivat rahu sõlmida.
• Rõõmustagem vabastatud pantvangide üle.
• Iisraeli-Hamasi sõja lõppu pantvangide vabastamine ei tähenda.

Reede hommikul kell seitse hakkas kehtima neljapäevane vaherahu Iisraeli ja Hamasi vahel ja kell neli pärastlõunal vabastas Hamas esimesed 13 pantvangi. Vaherahu eesmärk ongi saada kätte võimalikult palju pantvange.

Kokkuleppe kohaselt on Hamas lubanud vabastada 50 inimest umbes 240 pantvangist ja Iisrael laseb omakorda vabaks 150 palestiinlast. Mõlemal juhul on tegemist naiste ja alaealistega.

Mingisugust pikemat rahu pole põhjust siit loota. Iisraeli kaitsejõudude esindajad ütlevad otse, et sõda pole veel lõppenud, ja hoiatavad palestiinlasi, et nad ei pöörduks tagasi Põhja-Gazasse, kuna see on endiselt sõjatsoon.

Kokkuleppe sõlmimisel võtmerolli mänginud Katari välisministeeriumi esindaja toonitas samuti, et kokkulepe on ülimalt õrn ja selle püsimise eeldus on täielik relvarahu. Kui vales kohas tõuseb õhku kasvõi üks droon või lendab välja kasvõi üks rakett, võib kogu kokkulepe vastu taevast lennata.

Sõnades on Hamasi juhid lubanud kokkuleppele kindlaks jääda, kuid isegi nemad ei pruugi olukorda sajaprotsendiliselt kontrollida.

Mõned päevad tagasi ütles Ukraina president Volodomõr Zelenskõi, et Moskva üritab igal pool tulekahjusid süüdata, ja süüdistas Vladimir Putinit Hamasi 7. oktoobri terrorirünnaku toetamises. Sõda Lähis-Idas ei ole selgelt Ukrainale hea ja järelikult on see hea Ukraina vaenlastele.

Tuleb ennast valmis panna pikaks ja raskeks sõjaks ja tunda hetkelist inimlikku rõõmu selle üle, et 50 perekonna õudusunenägu hakkab lõppema.

Putinile on sõda Gazas kasulik väga mitmel moel. Näiteks annab see talle võimaluse kasutada üht Vene propaganda lemmikvõtet – whataboutism’i, millega püütakse näidata, et lääs, demokraatlikud riigid on ise sama pahelised kui need, keda nad kritiseerivad.

Kolmapäeval toimunud G20 virtuaalsel tippkohtumisel pidi Putin kuulama, kuidas teisi riigijuhte šokeerib tema sõda Ukrainas. Vastuseks andis Putin whataboutism’i meistriklassi, küsides vastu, kas tsiviilelanikkonna hävitamine Palestiinas ei ole šokeeriv.

Seda enam tuleb pidada märkimisväärseks saavutuseks, et Iisraeli-Hamasi vaherahukokkulepe on siiani pidanud. Samas peab meeles pidama, et ka Ukraina sõjas on õnnestunud kohalikke vaherahukokkuleppeid sõlmida – näiteks võib tuua Mariupoli kaitsjaid puudutava kokkuleppe ja Musta mere viljaleppe –, kuid see ei ole mingilgi viisil toonud lähemale lõplikku rahu. Ja ei saagi tuua.

Mitte kuidagi ei ole võimalik ette kujutada, et Iisrael sõlmiks rahulepingu Hamasiga või et Ukraina sõlmiks rahulepingu Putiniga. Iisrael võib palestiinlastega rahulepingu sõlmida alles siis, kui neid ei esinda inimesed, kes soovivad Iisraeli riiki hävitada. Sama kehtib ka Ukraina kohta. Rahulepingul Venemaaga on mõte ainult siis, kui võimult on eemaldatud inimesed, kelle arvates pole Ukrainat olemas.

Senikaua kui neid tingimusi pole täidetud, tuleb ennast valmis panna pikaks ja raskeks sõjaks. Ja tunda hetkelist inimlikku rõõmu selle üle, et 50 perekonna õudusunenägu hakkab lõppema.