Aimar Altosaar ⟩ Kadripäeva tulede valgel

Aimar Altosaar. FOTO: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

Eesti poliitika loob negatiivset fooni, kuid kadripäev tuleks veeta pere seltsis ja vaikselt, leiab ajakirjanik Aimar Altosaar.

Novembris, kui põhjamaine loodus sätiks end nagu magama, rahmeldab tänapäeva inimene edasi. Vanasti, kui rahvas elas maal, haris põldu ja kasvatas loomi, olles nendega sageli ka ühe katuse all, elati ka loodusega samas rütmis. Rahvakalendri tähtpäevad olid selles igaveses looduse ringluses väga olulised, neid tähistades seoti noored põlise tarkusega, ennustati tulevikku ja tugevdati kogukondlikke sidemeid. Ka tänapäeval tasuks meeles pidada neid päevi kui märke rahunemise ning oma tööde ja tegemiste mõtestamise vajadusest, et kas teeme ikka seda, mida vaja ja kuidas vaja.

Kui jaanipäevaks on kõrgeks kasvanud hein, siis tänavu kadripäevaks on kõrgeks jäänud barjäär riigikogu võimukoalitsiooni ja opositsiooni vahel. Arutelu asemel käib ärategemine, parimate lahenduste otsimise asemel teineteise süüdistamine. Opositsioonil on jooksvalt küll palju suurem toetus kui võimuerakondadel kokku, kuid see ei ole teinud viimaseid alandlikumateks, vastupidi, nende usaldushääletuste teerull on jõud, mille vastu rohtu ei ole. President Alar Karis on lubanud sellist poliitikute äärmuslikku töömeetodit ohjeldada, kuid mida ta ikkagi teha saab? Sest valitsuse töö tahab tegemist ning kui üks opositsioonierakond ei võitlegi mitte konkreetsete valitsuse eelnõude vastu ega tahagi midagi teha nende parendamiseks, vaid tegutseb kogu riigikogu laialimineku ja ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamise nimel, siis on raske ette kujutada, kus on siin see kompromissikoht.