LUGEJA KIRI ⟩ Tartu – luhtunud mõtete linn

Vaade Tartu Ülikooli muuseumi peasissepääsu poolt Tartu toomkiriku restorani poole. Foto: Koko Arhitektid

Kui Tartu linnale ei ole laste ohutus ja rõõm olulised, siis tekib küsimus, kellele me Tartu tulevikus jätame, küsib tartlanna Reet Vääri.

Uudistasin oma väikeste lapselastega Atlantise promenaadi. Kohale jõudnud, teatas viieaastane kindlalt, et tema sinna alla ei lähe, kuna sealt võib vette kukkuda. Selge pilt. Lapsesuu ei valeta. Ta ei ole sugugi hüperaktiivne põngerjas, nagu Rannar Raba Tartu Postimehes (22.11.23) põlastavalt ütleb, vaid tavaline laps. Nii madal piire tekitas lapses instinktiivselt ohutunde. Ebamugavus võib tekkida pisiasjadest ja rikkuda kogu elamuse.

Need väikesed inimesed on linn suutnud Emajõe äärest minema peletada. Hea mõte on niisiis liiva jooksnud. Kui Tartu linnale ei ole laste (ka hüperaktiivsete põngerjate) ohutus ja rõõm olulised, siis tekib küsimus, kellele me Tartu tulevikus jätame.