AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Tuultest kantud ja viidud

Gustav Suits «Tuulemaa» (Noor-Eesti väljaanne, 1913) Foto: Rahvusraamatukogu/Digar

Novembri viimasel päeval tähistame Noor-Eesti kultuuriliikumise rajaja ning eesti luule klassiku Gustav Suitsu 140. sünniaastapäeva. Gustav Suitsust ja tema luuletustest kirjutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann.

Luuletajana polnud Suits eriti viljakas, jagades loomingulist aktiivsust kirjanduslooliste uurimuste ning Tartu ülikoolis esimese eesti kirjanduse professuuri (1921–1944) pidamise vahel. Kuid kõik kolm Suitsu tähtsamat luulekogu, «Elu tuli» (1905), «Tuulemaa» (1913) ja «Kõik on kokku unenägu» (1922) kuuluvad eesti kirjandusklassikasse.

Paljud luuletused («Ühte laulu tahaks laulda», «Oma saar», «Kerkokell») on võetavad tüvitekstidena. Essees «Suits ja uni» (Looming 11/23) on Märt Väljataga viimati nimetatud luulekogu pidanud eesti luuleloo modernseimaks raamatuks, selles jõudvat autor «kõige lähemale maailmaluule kujuteldavale esirinnale». Kuid «elu kui unenäo» motiiv saatis Suitsu juba «Tuulemaa rännakuil», nagu autor kogu eessõnas tunnistab.