JUHTKIRI ⟩ Demokraatia lagunemine riigikogus

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Valitsus ei saa täita parlamendi rolli.
• Nii koalitsioon kui ka opositsioon peavad sammu tagasi astuma.
• Julgeolekuolukord nõuab suuremat koostööd.

President Alar Karise ees seisab ülesanne, mis on veelgi keerulisem kui Lääneranna vallavalitsuse veenmine, et nad Metsküla kooliperega räägiksid. Kuidagi tuleks peatada Eesti parlamentarismi erosioon.

Erosioon on loodusnähtus, kus vesi, tuul või lained pinnast tasapisi minema kannavad. Ühel hetkel nõlv variseb ning seni mäekünkal uhkelt kasvanud mänd kukub jõkke. Praegusel juhul räägime loomulikult poliitikast ja tegevusest parlamendis. Allakäik areneb tasapisi ning viimaks üksnes imestame, kuidas me nii kaugele oleme jõudnud.

Kuna meil on tegemist parlamentaarse, mitte presidentaalse riigiga, siis on presidendi võimalused olukorda parandada väga piiratud. Ehkki presidendi teovõimetuse korral võtab tema rolli üle parlamendi spiiker, ei saa president teha sama, kui teovõimetu on parlament. Peamiselt piirdub tema arsenal manitsuste jagamise ja hindamisega, kas riigikogus vastu võtud seadused on kooskõlas Eesti põhiseadusega.

Meenutame, et juunis allkirjastas president kaheksa riigikogus vastu võetud koalitsiooni seadust, nende seas samasooliste abielu seadustamise, mitmesugused maksutõusud ja peretoetuste vähendamise, mille koalitsioon surus parlamendis läbi usaldushääletuse abil. Seaduseid allkirjastades märkis president Alar Karis, et talle meeldiks, kui usaldushääletused ei muutuks parlamendis tavapäraseks, sest see oleks vastuolus põhiseaduse mõttega ja tähendaks parlamentaarse demokraatia tasalülitamist.

Nüüd on see juhtumas, sest valitsus plaanib lähiajal siduda eelnõude vastuvõtmise seitsme usaldushääletusega ja protsess riigikogus teisipäeval juba algas. Opositsioon on pöördunud presidendi poole abipalvega. Tõenäoliselt kutsub president peagi parlamendierakondade esindajad Kadriorgu konsultatsioonidele.

Kui valitsus hakkab kõiki eelnõusid läbi suruma usaldushääletuse abil, võtab ta üle parlamendi rolli.

Postimees on olukorrast parlamendis juhtkirjas varem kirjutanud. Me ei poolda valitsuse teerullipoliitikat – eriti olukorras, kus valitsuse poliitikal napib legitiimsust –, aga me ei poolda ka opositsiooni valimatut obstruktsiooni. Kordame, et mõlemad pooled peaksid sammu tagasi astuma. Ent kuidas seda teha olukorras, kus valitseb usaldamatus peaministri ja valitsuse suhtes ning osa opositsioonist sooviks näha erakorralisi valimisi?

Põhiseadust lugedes on võimalik mõista, millal midagi kasutatakse. Kui valitsus hakkab kõiki eelnõusid läbi suruma usaldushääletuse abil, võtab ta üle parlamendi rolli ning see on vastuolus võimude lahususe printsiibiga. Teiseks on praeguses julgeolekuolukorras vaja parlamendis rahvuslikku kokkulepet. See tähendab regulaarseid konsultatsioone kõigi parlamendierakondade vahel ning selle protsessi algatajaks ja eestvedajaks saab tõesti olla president.

Teise võimaluse annab põhiseaduse paragrahv 105: panna eelnõud rahvahääletusele ning kui need läbi kukuvad, tulevadki erakorralised valimised.