Tehnoloogiahiiud on kulutanud triljoneid dollareid, et luua meie raha eest uut maailma, mille olemuse kohta meil midagi öelda pole olnud, kirjutab filosoof Voldemar Tomusk.
VOLDEMAR TOMUSK ⟩ Pidu tehnoloogiasektoris on läbi saanud (15)
Palju aastaid tagasi juhtusin ühel kenal päeval kõndima Mertoni kolledžis Cambridge’i ülikoolis. Peeti slaavi uuringute ühingu aastakonverentsi. Ühest uksest möödudes kuulsin akadeemilisele miljööle ebasobivalt valju naeru. Astusin vaikselt sisse ja mõistsin, et kõneleja luges parasjagu oma kuulajatele ette lõike vene kirjaniku Viktor Pelevini hiljuti ilmunud kummalise segakeelse pealkirjaga raamatust «Generation П». Ametliku versiooni kohaselt tähistas generation П seda põlvkonda nõukaaja inimesi, kes oma teismeeas 1970. aastatel kogesid esimest nõukogu rahvale kättesaadavaks tehtud imelist kapitalistlikku toodet – Pepsi Colat. Mitteametliku versiooni kohaselt tähistas «П» üht teist venekeelset sõna, mida viisakas seltskonnas, nagu me teiega oleme, armsad lugejad, kasutada ei sobi.
Niisiis, seesama põlvkond nõukogude noori, kes 70. aastatel Pepsi maitse olid suhu saanud, asus 90. aastatel kapitalismi ehitama. Sellest raamat kõnelebki. Raamatu kangelane, noorteadlane Babylen Tatarsky jätab töö kirjandusinstituudis ning suundub eraettevõtlusesse. Ta registreerib firma, võtab kohe ka pangalaenu ning ostab auto, mida me tänapäevases kõnepruugis nimetame linnamaasturiks, ja kasti konjakit. Noorematele lugejatele selgituseks olgu öeldud, et sel eelajaloolisel ajal kolm aastakümmet tagasi pakendati alkoholi kahekümne pudeli kaupa kaunitesse sinistesse plastist kastidesse. Babylen viib sellise kasti uue autoga koju, joob ära ning kui kaineks saab, alustab järele jäänud kopikatega ettevõtja elu.