Ahti Asmann ⟩ (Rohe)majanduse arendamine Eesti moodi

Viru Keemia Grupp Foto: Kristjan Teedema

• Eesti riik ei soovi majandusse investeerida.
• Ettevõtted maksavad riigile suuri makse.
• Kes tegeleb riiklikult Eesti majandusega?

Äsja saime teada, et Viru Keemia Grupi ringmajanduse projekt ei vasta Õiglase Ülemineku Fondi tingimustele. Teiste sõnadega, Õiglase Ülemineku Fondi toetusele ei kvalifitseeru investeerimine Ida-Virumaale, mis tagab Eesti ringmajanduse eesmärkide täitmise, rahuldab börsil noteeritud globaalsete keemiatööstusettevõtete nõudlust ja töötab maailma parimate tehnoloogiaettevõtete teadmiste baasil. See on vaid üks, aga eriti markantne näide, miks püsib Eesti töötlev tööstus ja majandus laiemalt sügavas languses ning väljavaated uuteks tööstusinvesteeringuteks on väga nukrad, kirjeldab Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann Eesti majanduses ja tööstuses tekkinud olukorda.

Rahandusministeeriumi kodulehelt võime leida informatsiooni, et mullu suvel kiideti heaks Euroopa Komisjoni ja Eesti vaheline partnerlusleping, mille raames eraldatakse Eestile aastatel 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika vahenditest 3,4 miljardit eurot. Sellest kolmandik ehk 1,15 miljardit eurot on väidetavalt mõeldud rohepoliitika toetamiseks. Rahandusministeeriumi sõnul võimaldavad need vahendid teha jõulisi arenguhüppeid energiasäästus, taastuvenergia kasutuselevõtus ning liikumisel keskkonnahoidlikuma ja ressursitõhusama majanduse suunas.

Sealhulgas rõhutab ministeerium täiesti uut rahastusinstrumenti ühtekuuluvuspoliitikas ehk Õiglase Ülemineku Fondi, millega soovitakse kontsentreerida toetused ainult Ida-Virumaale kui kliimaneutraalsusele üleminekust enim mõjutatud piirkonnale.

Vaatasime neid numbreid ja lubadusi peale seda, kui saime rahandusministeeriumilt vastuse, et VKG sajaprotsendiline ringmajanduse projekt jäätmeplasti keemilise ümbertöötlemise tehnoloogiate rakendamiseks Ida-Virumaal ei kvalifitseeru Õiglase Ülemineku Fondi tingimustele. Kui valitsejate tõrksust põlevkivi väärindamise osas võib kuidagi mõista, siis Eesti riigi enda rohe-eesmärke toetava täielikult ringmajandusprojekti mittesobivus oli küll kerge šokk.

Selle asemel, et projektiga kiiresti edasi liikuda ning seeläbi aidata täita riigi eesmärke plastijäätmete ringlusse võtmisel, uute töökohtade loomisel ja majandusse lisandväärtuse tekitamisel, tähendab rahandusministeeriumi vastus ettevõtjale hoopis arenduste juurutamise edasilükkamist, kehvemal juhul pausile panemist, halvemal – Eestisse investeerimisest loobumist.

Kui valitsejate tõrksust põlevkivi väärindamise osas võib kuidagi mõista, siis Eesti riigi enda rohe-eesmärke toetava täielikult ringmajandusprojekti mittesobivus oli küll kerge šokk.

Mis võiks olla sõnum tagasi Eesti riigile ja valitsejatele? Kui sõnum lihtsasse keelde tõlkida, siis puudub Eestis täiesti mehhanism kaasa aidata uute, teadusmahukate, innovatiivsete ja kõrget lisandväärtust pakkuvate rohetehnoloogiate tööstuslikuks juurutamiseks. See tähendab, et puudub igasugune tugi Eesti ambitsioonikate eesmärkide täitmiseks. See tähendab, et Eesti ambitsioon on tühi loosung. Ja probleem on tegelikult sügavamgi.

Eesti ametlik ja laiapõhjaliselt praktiseeritud poliitika on igal juhul mitte toetada tööstusliku tootmise arendamist Eestis. Kui on vaja jagada 3,4 miljardit, siis peaaegu iga muu idee on parem kui tööstust arendada. Ennem lõhume kasvõi ahjud Supilinna majadest välja ja asendame need õhk-soojuspumbaga või tellime EISA tunnuslaulu – igal juhul on see parem raha kulutus kui tööstusesse investeerimine.

Viimase kahe nädala jooksul on jäänud silma sealhulgas mitu uudist, mida teevad teised riigid. ERR vahendas, et Saksa valitsus otsustas käendada roheinvesteeringute ettevõtte Siemens Energy võlgu 7,5 miljardi euro ulatuses. Ettevõtte päästepakett ei piirdu ainult valitsuse panusega, kokku saab Siemens Energy laenude, investeeringute ja käendustena 15 miljardit eurot abi. Reutersist sai lugeda, et Kanada ettevõte Davie Shipbuilding ostis vene omanikelt Helsingi laevaehitustehase. Tehingut rahastas muuhulgas 77 miljoni euroga Kanada Quebeci provints.

Kogu maailmas on standard toetada ettevõtete uusi investeeringuid ja laienemisi, sest see on investeering maksutulu paranemisse. Oleme jõudnud olukorda, kus meie konkurentidest riigid saavad investeeringutelt uut maksutulu. Eesti aga saab investeeringutelt täiendavat püsikulu ja laiapõhjalise püsiva maksutõusu nende kulude katmiseks.

«Eesti on väike riik. Me ei ole Saksamaa.» Ülaltoodud vastus on kõige levinuim küsimusele, miks Eesti ei toeta tööstusliku tootmise, sh uute tehnoloogiate juurutamist Eestis. Ometigi raha meil on.

Kogu maailmas on standard toetada ettevõtete uusi investeeringuid ja laienemisi, sest see on investeering maksutulu paranemisse.

Lisaks saab Eesti igal aastal CO2 kvootide müügist sadu miljoneid eurosid (2022. aastal 333 miljonit eurot), millest vähemalt 50 protsenti peaks minema rohemajanduse arendamiseks. Kui sellele lisada ülalmainitud 1100 miljonit, siis kas võime lähima kolme kuni viie aasta jooksul näha ka rohesektorist maksulaekumise kasvu?

Eestil on raha, et pidada üleval EISAt, kelle 2023. aasta esimese kolme kvartali tegevuskulud olid Riigi Tugiteenuste Keskuse andmetel 59 miljonit eurot ja selle baasil väljastati toetusi 16 miljonit. Kas kulude ja vahendatud toetuste proportsioon on adekvaatne?

Märkimisväärne on ka ettevõtete panus. Näiteks maksis VKG 2022. aastal 62 miljonit eurot riigimaksudeks, mida on 26 miljonit eurot rohkem kui 2020. aastal. Kahe aastaga maksupanuse kasv 72 protsenti! Kui siia lisada Eesti Energia maksupanus, siis raha, mida ümber jaotada, peaks olema enam kui piisavalt.

On selge, et majandus Eestis ei arene. Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneks kedagi, kes Eestis veel majanduse ja selle arendamisega riiklikult tegeleb?