JUHTKIRI ⟩ Kaja Kallas veeuputuse ootuses

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kaja Kallase probleem on muutunud pärast tema tagasivalimist kogu Reformierakonna probleemiks.
• Kallas on erakonna jaoks nagu raske ballast õhulaeva gondlis.
• Kaja Kallase jätkates upub kevadiste suurvetega ilmselt terve Reformierakond.

Ütlus «pärast mind tulgu või veeuputus» sobib ülihästi iseloomustama Reformierakonna olukorda pärast laupäevaseid esinaise ja juhatuse valimisi. Peaministri taasvalimist erakonna etteotsa võib võrrelda sõidu jätkamisega maanteel, kui näidikute blokis on põlema löönud punane õlituli. Mootor saab kahjustusi, aga ehk veab auto kuidagimoodi sooja koduni välja?

Kui seni oli idavedude skandaal pigem Kaja Kallase probleem, siis nüüdsest on see lõplikult ja pöördumatult terve Reformierakonna probleem, mis tähendab, et erakond peab kuidagimoodi välja vedama Kallase uue sooja koduni, olenemata tagajärgedest.

Isegi siis, kui erakonna tagatoas on sõlmitud kokkulepe peaministri rahvusvahelisele orbiidile lähetamisest ja sellele eelnevast kodurahust, kaaluvad Kaja Kallase jätkamise miinused erakonna jaoks plussid üles. Kuid reformierakondlased kas ei julge Kallast kiiremini välja vahetada, ei saa aru probleemi tõsidusest või siis loodavad järgmiste parlamendivalimisteni jääva enam kui kolme aasta jooksul erakonna ära remontida ning osava poliittehnoloogilise kampaania abil piisavalt hääli saada, et parlamendis ja valitsuses esimest viiulit edasi mängida. Lootus on mõneti ratsionaalne, kuna minevikus on Reformierakond varemgi nigelast seisust välja tulnud.

Kaja Kallas on erakonna jaoks nagu raske ballast, mis viib õhulaevukest paratamatu visadusega puulatvadele üha lähemale.

Paraku kehtivad füüsikaseadused omal moel ka ühiskondlikes protsessides. Esiteks inerts. Reformierakond on võtnud ninaga selge suuna põhja ning suunamuutus pole võimalik esimese kangitõmbe peale, vaid alles viitega.

Teiseks gravitatsioon. Kaja Kallas on erakonna jaoks nagu raske ballast, mis viib õhulaevukest paratamatu visadusega puulatvadele üha lähemale. Tõusuks tuleb raskusest vabaneda või pumbata suuremas koguses sooja õhku ballooni. Õnnetul kombel pole aga kellegi võimuses olnud sundida Kaja Kallast vähem rääkima. Kuuleme selliseid pärleid, et toimuv meenutab üha enam Monty Pythoni sketši, kus õnnetu peategelane püüab tähelepanu kõrvale juhtida, kuid mässib end üha rohkem sisse. Iga pärl muutub aga kiviks õhulaeva gondlis.

Peaministril on võimalus veel rääkida ja tegutseda pool aastat. See on väga pikk aeg. Pole põhjust arvata, et me selle aja jooksul näeksime mingisugust poliitikamuutust. Paraku on valitsus näidanud ennast ettevõtlusvaenulikuna. Omamoodi ajuvaba on ka maksuralli riigirahanduse kordategemise sildi all ajal, kui meil on pikalt kestnud majanduslangus.

Praegu aga paistab, et kogu see jama tabab valusasti Reformierakonna südamikku, milleks on majandusasjades pädeva erakonna kuvand. Mida sellest arvavad isegi erakondlased ise, näitab kujukalt fakt, et rahandusminister Mart Võrklaev ei osutunud juhatusse valituks, ning seegi, et erakondlik raudvara Michal, Pevkur ja Ligi said igaüks Kaja Kallasest valimistel rohkem hääli. Paraku on nii, et Kaja Kallase jätkates upub kevadiste suurvetega ilmselt terve Reformierakond.