AHTI KALLIKORM ⟩ Me saame hakkama ilma maksutõusudeta

Foto: Postimees

• Tuleks õgvendada Eesti ametnike-bürokraatide armeed ja sellega seotud kulusid 25% võrra.
• Maksuküüru kaotamine peaks ära jääma.
• Eesti riik peaks alustama riigivõlakirjade emissiooni omaenda elanikele.

Et kuidas siis? Pakun neli lihtsat tööriista, kirjutab AS Magnumi nõukogu liige Ahti Kallikorm.

Esiteks, kuulakem mehi, kes teavad, mida räägivad – järgime Jüri Raidla ja Rain Lõhmuse soovitust õgvendada Eesti ametnike-bürokraatide armeed ja sellega seotud kulusid 25 protsendi võrra. See sektor on kui must auk, kus palgatase on üle keskmise hea, aga tööviljakus ja teenuste kvaliteet tekitavad pehmelt öeldes küsimusi.

Meenutan siinjuures tervet kobarat Eestit tabanud käkke, mis on tootnud teadmata hulga miljoneid eurosid kahju. Ja kõik need on jäetud sõbraliku naeratusega maksumaksja kraesse. Ametnikul peab tekkima n-ö mundriau ja vastutus oma tegevuse eest.

Teiseks, jätame ära maksuküüru kaotamise. See tähendab aastas umbes 400 miljonit eurot maksutulu, mis on ka praegu meil eelarves, aga küüru kaotamine vähendab maksulaekumisi, mis toob valitsusele vajaduse leida kate puudu jääva 400 miljoni leidmiseks tulupoolele. Kriiside ajal ei pea tegelema jonnaka dogmaatikaga, vaid päris probleemidega. Sama suure summa kirjutas valitsus 2025. aasta maksutuludesse ilma katteallikat näitamata, sest pole niisama kuskilt seda võtta.

Kolmandaks, Eesti riigil tuleks julgus ja oskus kokku võtta ja alustada riigivõlakirjade emissiooni omaenda elanikele. Seni on riik võlakirjade emissioone aeg-ajalt teinud institutsionaalsetele investoritele. Inimestelt saaks Tallinna börsi juhataja Kaarel Otsa arvates võlakirjade emissiooniga raskusteta koguda 500 miljonit eurot, kuna paljudel siiski on sääste. Võlakirju on võimalik välja lasta lühiajalisi (tähtajaga kuni kolm aastat), keskmisi (tähtajaga kolm kuni kümme aastat) ja pikaajalisi (tähtajaga üle kümne aasta).

Inimestelt saaks Tallinna börsi juhataja Kaarel Otsa arvates võlakirjade emissiooniga raskusteta koguda 500 miljonit eurot.

Peale tähtaja on riigil veel üks nuputamisülesanne: kas pakkuda võlakirju intressiga, mis ületab kommertspankade deposiidi intresse, või jääda rahvusvaheliste rahaturgude intresside juurde, millega riik saab ise raha laenata: praegu 3,6–3,7 protsenti (Bloomberg).

Kommertspangad suudavad väga heal juhul fikseeritud 12 kuuks deposiiti pandud rahalt pakkuda hoiustajatele intressi 4–4,5 protsenti. Esimese strateegia puhul peaks siis võlakirjade emissiooni tootlus jääma 4–5 protsendi kanti, mis läheb riigile kallimaks kui teine strateegia (intress 3,6–3,7%).

Aga ka teise strateegia puhul on võlakirjadel olulisi eeliseid deposiidiga võrreldes, mis võib need atraktiivseks teha. Riigi emiteeritud võlakiri võiks olla eelduslikult likviidne vara. Võlakirja omanik võib iga hetk selle müüki panna ega pea fikseeritult 12 kuud ehk terve aasta kannatlikult ootama. Sageli ei julgeta nii pikki deposiite teha, sest ei tea ju ette, mis vajadused võivad perel poole aasta pärast tekkida. Võlakirjaga seda muret poleks, seega oleksid summad, mida inimesed riigi võlakirjadesse investeerivad, potentsiaalselt märksa suuremad kui praegused aastased pankade deposiidid.

Mulle isiklikult meeldib suuremahulise võlakirjade emissiooni puhul kõige rohkem tõsiasi, et neisse paigutavad vabatahtlikult meie elanikud, kellel sääste leidub. Majanduslike raskustega maadlevad leibkonnad ei pea selles osalema. Kui aga valitsus tõstab käibemaksu 2 protsendi võrra, siis viib see kõigilt elanikelt võrdse karmusega raha taskutest.

Me saame võlakirjade emissioonist teha mitu tõmmist. Kui riik saab võlakirjad oma elanikele müüdud, tekib 500 miljonit kuni üks miljard eurot vaba raha riigieelarvesse. Viisakas oleks ka juba ette öelda, mis eesmärgil riik selle emissiooni teeb ja kuhu hiljem raha investeerib.

Kui teame ette, et emissioon katab suuresti mõne suurprojekti, nt Tartu-Tallinna maantee Tartu-Mäo lõigu neljarajaliseks ehitamise, on ju kasu kahekordne. Inimesed on oma raha paigutanud riigivõlakirjadesse, riik on asunud majanduslanguses riigi majandust elavdama ja ehitusettevõtted saavad pikad ja tasuvad projektid töölauale. Eesti ettevõtted loovad uusi töökohti juurde. Tööpuudus kahaneb ja paljudel peredel settib kindlustunne tuleviku suhtes.

Meile selgitatakse, et suurim riigieelarve koormuse kasv on tulnud kaitsekulude suurendamise vajadusest. Peaaegu iga Eesti elanik saab sellest aru ja on rahul, kui riik investeerib elanike ja territooriumi kaitsesse nõnda ärevatel aegadel nagu praegu, mil käib korraga kaks suurt sõda. Võlakirjade sihtotstarbelise emissiooni korraldamisel võinuks meil juba aastaid tagasi olla olemas keskmaa õhutõrje.

Kui selle asemel, et tõsta drastiliselt käibe- ja tulumaksu ning lisada veel automaks ja miljon muud maksude-lõivude muudatust, oleks valitsus meile öelnud, et ajad on rasked ja kurjad? Et peame kaitsekulusid suurendama ja selleks emiteerima riigi võlakirju. Kui nii on eesmärk enne võlakirjade emissiooni selgelt välja öeldud, siis patriootlik rahvas tuleb riigile appi ja investeerib isegi kommertspanga deposiidist natuke odavama intressiga, kuna võlakiri on likviidsem vara kui deposiit. Saame tükkhaaval suurendada riigikaitse võimekust ja saame ka Tallinna-Pärnu maantee neljarajaliseks.

Olen kindel, et Eesti inimestele on tähtis osaleda riigi juhtimises ja omanikutunne, mis tekib rahvale olulistesse projektidesse panustamisest omaenda säästudega. Suureneb riigivalitsemise läbipaistvus, paraneb kodanike side riigiga, kasvavad kaitsetahe ja patriootlik meelsus, aga kasvab ka nõudlikkus valitsemise kvaliteedi suhtes. Praeguses julgeolekuolukorras on see kõik väga oluline. Mina ennustan meie inimeste suurt huvi riigivõlakirjade vastu.

Euroopa Komisjon ennustab värskes sügisprognoosis Eestile sellel aastal 2,6-protsendilist majanduslangust, millega oleks Eesti Euroopa Liidus kõige suurema majanduslangusega riik.

Arusaamatu on peaaegu kõigi erakondade maniakaalne hirm riigi nimel laenu võtta. Kas te kujutate ette perekonda, kus on kaks last, kolmas sündimas ja elatakse ikka kahetoalises üürikorteris? Kitsas on ja ebamugav kõigil, ka kulud pole väikesed. Lahendus on kodulaen, mille puhul kujuneb enamikul juhtudel nii, et pere saab normaalse elamise ja selleks ajaks, kui lapsed alustavad iseseisvat elu, on ka perekond laenust prii. Selliste valikute ees olevates peredes ei kuule te kööginurga jutus kunagi väidet, et ei saa laenu võtta, sest see jääb laste kaela. Pigem räägitakse sellest, kui suurt omaosalust pank võiks nõuda ja millist laenuintressi pakub.

Eestis on majanduslikult häbemata rasked ajad. Meil on seljataga sisuliselt seitse kvartalit majanduslangust ja on peaaegu kindel, et ka 2023. aasta viimane kvartal ei pööra aastat positiivseks. Euroopa Komisjon ennustab värskes sügisprognoosis Eestile sellel aastal 2,6-protsendilist majanduslangust, millega oleks Eesti Euroopa Liidus kõige suurema majanduslangusega riik.

Ka tööstustoodang väheneb meil juba pikka aega. Riigil tuleb kibekiiresti asuda investeerima ja Eesti firmadele selle kaudu tööd andma. Kui ei usu, vaadake ajalukku, kuidas aastail 1929–1939 USAs suure depressiooniga võideldi.

Neljandaks. Miks peab riik olema ettevõtja, kui ta seda ei oska ega taha? Ei peagi. Aeg on erastada suured riigiettevõtted ja viia need börsile, kus jällegi saab Eesti elanik rõõmuga ettevõtte aktsionäriks hakata ja sellega elavneb majandus. Ettevõtted muutuvad efektiivsemaks, nende kasum paraneb ja omanikel-aktsionäridel kasvab dividenditootlus. Riigi strateegilised ja julgeolekuhuvid on võimalik ära kaitsta asjakohaste regulatsioonide ja filtritega. Diktatuuririikide hiiliva mõju risk meie strateegiliste ettevõtete üle tuleb eos välistada.

Kokkuvõtvalt, riik peab end mobiliseerima ja tegutsema asuma. Julgelt kokku tõmbama riigiaparaati, kulusid vähendama, suurendama efektiivsust. Samal ajal andma võimalusi tööks erasektorile riigi finantseeritud suurte investeerimisprojektide kaudu. Meenutan, et raha, mida riik riigieelarve kaudu meile, elanikele, tagasi jagab kas sotsiaaltoetuste või investeeringutena, tuleb ikkagi eeskätt ettevõtluse tulemusena tekkiva maksuraha abil.

Riigivalitsejad, tõmmake jalad kõhu alt välja!