RAIMOND KALJULAID ⟩ Läänemaailma saatus otsustatakse Ukrainas, mitte Lähis-Idas

Täpselt aasta tagasi, 17. novembril 2022. Bahmut, Ukraina. Õhku lastud silla asemele tehtud purre on Ukraina sõduritele kõige lühem tee rindejoonele positsioonidele minekuks. Nn nulljoonele, nagu sõdurid nimetavad rindejoont, on purdest umbes poolteist kilomeetrit. Värske vahetus tuli hanereas üle purde ja samamoodi läksid mehed üle purde puhkama. Foto: Erik Prozes

Viimasel ajal on nii rahvusvahelises kui ka Eesti ajakirjanduses hakatud rohkem spekuleerima Ukraina ja Venemaa võimalike rahuläbirääkimiste üle. On väidetud, et varjatult juba peetakse konsultatsioone ning Ukraina peab leppima järeleandmistega. Kas see nii ka on?

Kõigepealt tuleb rõhutada, et sõjategevus jätkub Ukrainas endise intensiivsusega. Nii Ukraina kui ka Venemaa relvajõud teevad rünnakuid. Kumbki pool ei ole saavutanud märkimisväärseid läbimurdeid. Kaotused on mõlemal poolel arvestatavad, surma ja vigastada saab muidugi ka tsiviilisikuid. Rahas mõõdetav kahju on samuti väga suur – hävivad hooned ja taristu. Otsesed kulutused sõjapidamisele on väga suured. Ukraina sõltub väga olulisel määral liitlaste sõjalisest ja majanduslikust abist.

Teiseks tuleb juhtida tähelepanu, et viimasel ajal on selgelt näha rohkem märke vastuoludest nii Ukraina sees kui kahetsusväärselt ka Ukraina ja liitlaste vahel. Rääkimata tülidest, mida Ukraina küsimus tekitab osas lääneriikides sisepoliitiliselt (kõige märkimisväärsemalt USA Kongressis ning Kongressi ja Valge Maja vahel).