Käesolev aasta võiks minna Eesti poliitika ajalukku protestimiitingute ja muude rahva nördimusavalduste ajana. Peale äsjase tagasihoidliku õpetajate hoiatusstreigi pole aga midagi sellist juhtunud.

Ajakirjandus on olnud täis valitsuse süüdistamist valetamises, peaminister Kaja Kallast peetakse silmakirjalikuks ning Reformierakonna juhtimisel ellu viidavat jõulist maksu- ja kärpepoliitikat peetakse hoolimatuks oma rahva suhtes. 2012. aastal toimus aga terve kaskaad sündmusi, kus üks miiting, streik või allkirjade aktsioon järgnes teisele, saades eelmisest jõudu.

Ka siis oli valitsevaks poliitiliseks jõuks Reformierakond. Toona aasta alguses 33-protsendilist toetust nautinud oravapartei maandus aasta lõpuks 20 protsendi peale, milles võib näha paralleeli praegusega. Üheteistkümne aasta taguse languse põhjused olid nüüdsest aga erinevad ning ka avalikkuse reaktsioon oli teisest puust: häälekas, aktiivne ja uusi väljendusvorme otsiv.

Kommentaarid (3)
Copy