Aimar Altosaar ⟩ Mida mõelda viimase aja erakondade juhtide valimistest?

Aimar Altosaar Foto: Mihkel Maripuu

Nii katastroofilist toetuse langust, kui poole aastaga on juhtunud Reformierakonna ja Eesti200ga, võib võrrelda vaid Isamaa I valitsuse populaarsuse langusega 1992.–1993. aastal ja Res Publica maine hävinguga 2003.–2004. aastal

Ka 2012.–2013. aastal, protestide ja streikide järel kukkus Reformierakonna toetus alla 20 protsendi, kuid langus polnud nii järsk ega kestev. Halvad uudised pole koalitsioonierakondade jaoks veel lõppenud, majandus on Eesti Panga hinnangul stagneerunud, haridustöötajad valmistuvad streikima ja mitmed teised kärpekääride alla sattunud on jäänud positiivse sõnumita. «Raha lihtsalt ei ole» pole see vastus, mida ühiskond ootab, kuid ilmselt peaksidki lahenduste väljaütlejateks olema teised inimesed, sest usaldus erakondade praeguste juhtide suhtes on kadumas.

Reformierakond saab täna uue juhatuse, kuid mitte uue juhi. Kaja Kallas, kes veel aasta alguses tagas erakonnale edu, jääb ka nüüd, kui on muutunud oravatele pigem maineprobleemiks, tõenäoliselt ametisse edasi. Reformierakond on ilmselt mõneks ajaks leppimas toetusreitinguga alla 20 protsendi. Kuivõrd oluliselt muutuv juhatuse koosseis särtsu juurde annab, näitab aeg, kuid kui Kallas ei võta juhatust oma meeskonnaks, siis võib hoog veelgi raugeda. Peale juhi populaarsuse langemise on üle pika aja ohus ka Reformerakonna kui tehnokraatliku keskklassi ja ettevõtluse eest seisja maine, mida on hoogsalt osanud ära kasutamas Isamaa. Oravad võivad reitingukriisis üsna pikka aega vastu pidada, sest tuumikvalijaid on piisavalt.