ENNE JA NÜÜD ⟩ Järved upuvad võssa

Karisööda järv Neerutis (Lääne-Virumaal) 1931. aastal. Foto: Carl Sarap

Veel 1930ndatel võis nii Neeruti Eesjärve (toona tunti seda ka Karisööda järve nime all) kui ka paljude teiste Eesti väikejärvede ääres nautida avatud vaadet. Väikejärved asuvad sageli nõgudes ning nende kaldaid ümbritseb allikaline madalsoo.

Eesti esimese iseseisvusperioodi ajal oli talunik kodumaise majanduse alustala ja Eesti rahvusliku identiteedi kandja. Talud edenesid, moodustati asunike- ja hiljem asundustalusid. Uutel taludel oli nii põllu- kui ka karjamaid, kuid ka põlistaludes püüti pidada võimalikult palju loomi, sest piimasaaduste nõudlus oli hea. Nii tuli ülemäärastele pudulojustele söödavat pakkuda seal, kus seda vähegi sai, ja karjamaa ei pidanud tingimata olema suur.

Oli tavaline, et loomi karjatati ka metsades, soodes ja teeservadel. Riigimetsas tuli karjatamiseks võtta pilet, millel oli kirjas kvartal ja eraldis, kuhu loomi oli lubatud. Kunagisest kasutusest karjamaana räägib ka Karisööda järve nimi.