MATI HEIDMETS ⟩ Kogukonnapädevus on liim, mis inimesi ühendab

Agentne semu ja kogukonnakaim. Illustratsioon: Marek Strandberg

Viimastel aastakümnetel on haridusmõte liikunud õppijakeskse lähenemise poole. Paraku on hakanud puudu jääma valmisolekust toimida rühma ühishuvide nimel, kirjutab haridussotsioloog, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Heidmets.

Haridusmasin on alati üritanud ära aimata teadmisi ja oskusi, mis haaratavas tulevikus oluliseks saavad, ning neid ka õppuritele n-ö ette pakkuda.

Reeglina on sellised «tulevikupädevused» reaktsioon tajutud kitsaskohtadele hariduses ja elus laiemalt. Kui 1990. aastatel läks lahti arvutiajastu, sai digioskustest keskne tulevikupädevus. Samal kümnendil Inglise kooliprogrammi ilmunud ning sealt üle maailma levinud õppeaine kriitiline mõtlemine oli samuti reaktsiooniks «puuduolevale». Usuti, et püsti jäämine kirjus info- ja mõjuruumis nõuab noorelt inimeselt kriitilisemat ja iseseisvamat eluvaadet, kui tollal kombeks oli.