Andres Herkel ⟩ Kas Putin istub juba külmkapis ja tal on teisik?

Vanemaa propagandakanali Sputnik levitatud pilt, kus Venemaa president Vladimir Putin kohtub rahvusliku ühtsuse päeva puhul Punasel väljakul rahvaga. Pilt on tehtud 4. novembril 2023. Foto: GAVRIIL GRIGOROV/AFP

• Valeri Solovei väidab, et Putin suri 26. oktoobril oma Valdai residentsis.
• Väidetavalt on Putini tähtsamate teisikute hüüdnimed Vassiljevitš ja Udmurt.
• Jutud Putini surmast juhivad tähelepanu kõrvale palju olulisematelt probleemidelt.

Putini surma ja tema teisikuid puudutavad versioonid pole klassikalised vandenõuteooriad. Siin ei otsita pahalast, kellele omistada kõik maailma hädad, vaid tegemist on pärispahalasega, keda suur osa inimkonnast eelistaks näha surnuna, kirjutab Postimehe toimetaja Andres Herkel.

Eelmisel aastal, kui Venemaa kuulutas välja nn osalise mobilisatsiooni, tellis Postimehe arvamustoimetus kiirkommentaari Vladimir Juškinilt, kes meie lugejaile tutvustamist ei vaja. Juškini kommentaar kandis pealkirja «Vladimir Putini enesetapukatse» ja kogus veebis tublisti üle 100 000 kliki. Putini surm müüb – isegi kui see on kujundlik ja ainult «katse».

Korraks tekkis isegi kõhklus, et ega me lugejat eksita – kindlasti hakati ju artiklit vaatama ka arvates ja lootes, et äkki oli see tõeline enesetapukatse ja varsti teda pole enam. Kujund, et mobilisatsioon on Putini jaoks enesetapp, läks siiski naelapea pihta ja vastas sellele, mida Juškin kirjutas.

Olen juba mõnda aega – tihedamalt alates sõja algusest – jälginud Valeri Solovei kommentaare Putini tervise ja tema väidetavate teisikute kohta. Pean tunnistama, et vähemalt osalt on see huvi seotud ootusega, et Putin võimalikult kiirelt sureks. Puhas soovmõtlemine seega.

Solovei on ise juutuuber, aga ka sage külaline paljudes venekeelsetes kanalites, sealhulgas vägagi tõsiseltvõetavates nagu Julia Latõnina, Dmitri (Dmõtro) Gordoni või Ukraina uudisteagentuuri Unian omad. Ta rääkis juba pikka aega, et Putinil on parandamatu vähk ja Parkinsoni tõbi ning presidendi asemel on tihti areenil teisik. Neid olevat isegi mitu ja olulisematel on hüüdnimed, näiteks Vassiljevitš ja Udmurt.

Tegelik võim kuulub Nikolai Patruševile ja see, keda Putini pähe näidatakse, on teisik Vassiljevitš.

Mõne aja eest tõusis aga Solovei teadmine uuele tasemele. Ta väidab, et Putin suri 26. oktoobril oma Valdai residentsis, surnukeha lebab külmikus, aga ikka veel ei ole teada, mis täpselt edasi saab. Tegelik võim kuulub Nikolai Patruševile ja see, keda Putini pähe näidatakse, on teisik Vassiljevitš.

Patrušev on Venemaa julgeolekunõukogu sekretär ja kindlasti mõjukamaid isikuid Kremlis. Ta on hakanud viimasel ajal rohkem avalikkuse ees esinema, selles mõttes vastab Solovei mõttekäik justkui tegelikkusele. Tema põhiväitega, et Putin on surnud, on aga mitmeid raskusi. Sel mitte ainult ei puudu kinnitus, vaid Venemaa suletud võimumehhanismi arvestades ei saa seda ka kindlalt ümber lükata.

Sajaprotsendiline fakt on aga see, et sõda Ukrainas kestab edasi. Samuti käib Putinil külalisi, Hamas näiteks. Mõte, et tegelikult teda enam ei ole ja tegutseb teisik, tundub hullumeelne ning ükski tõsine meediakanal seda ei kinnita.

Ometi on Solovei teooria venekeelses sotsiaalmeedias väga levinud. Kui jätta kõrvale müstiline ja nimetu «SVRi kindral», kellelt väidetavalt info pärineb, siis kõige häälekamalt on aidanud Putini surma- ja teisikuteooriat levitada endine KGB töötaja, nüüd Pariisis eksiilis olev Sergei Žirnov. Temalt on ilmunud eesti keeles ka raamat («Sündmuste ahel». Sinisukk, 2022) ja niisama plähmerdavaks klouniks ei saa Žirnovi pidada.

Kuid viimasel ajal Žirnov keerutab. Ta ei ütle enam, et Soloveil on õigus ja Putin on surnud, vaid räägib metafoorist. Putini surm on ühtäkki kujundlik, umbes nagu Juškini pealkiri, ehkki veel mõne nädala eest rääkis Žirnov sellest kui uudisest. Laip külmikus ja Putin kui elav laip on metatasandil üks ja sama. Surma- ja teisikujutt olevat hea nali, sest sellega me tõmbame Putini peale rasvase kriipsu, mingit tulevikku tal pole. Justkui selle kinnituseks on Žirnovil kombeks pea iga Putini elusolekut puudutava küsimuse peale kõigepealt laginal naerda.

Solovei nõrgim koht on see, et ta vestab neid imelugusid oma kodust Moskvas ja teda polegi vangi pandud.

Solovei ise keerutab oma plaati väsimatult. Siiski paistab, et publik on pettunud ja nagu Dmitri Gordon ühes kommentaaris mainis – ega see Solovei enam väga hea meelega kommentaare anda ei taha, aga kus ta pääseb. Putini väidetud surmale pole ju midagi järgnenud – sellest pole teatatud, Patrušev pole võimu haaranud, teisik pole vahele jäänud ning sõda kestab. Solovei on nagu mustkunstnik, kes lubab, et tõmbab kohe-kohe kübarast jänese välja, aga ootusest väsinud publik haigutab.

Paljude arvates – ja ma jagan seda arvamust – on Solovei nõrgim koht see, et ta vestab neid imelugusid oma kodust Moskvas ja teda polegi vangi pandud. Tõsi, korra on ta korter läbi otsitud, aga vägisi jääb mulje, et mees tegutseb võimude hoole all.

Väitele, et jutt Putini surmast igal juhul nõrgestab Putinit, saab esitada vastuväite, et see juhib tähelepanu kõrvale palju olulisematelt probleemidelt. Kui Iisraeli-Hamasi sõda varjutab Ukrainat, kui Ukraina vastupealetung seisab ja lääne edasine abi on kahtluse all, ajab osa inimesi viljatut loba, unistab Putini surmast.

Solovei on pidanud vastama arvukatele küsimustele oma isiku puutumatuse põhjuste kohta. Ta räägib, et Venemaa jõustruktuurides on mõned «progressiivsed» inimesed, kes pakuvad talle kaitset. Küsimusele, kas nn progressiivsete hulka võiks kuuluda ka Patrušev, vastab ta eitavalt.

Veel üks seletus Solovei tegevusele on raha ja tähelepanu. Näiteks viis ta Putini surnuks kuulutamise järel läbi tasulise veebiseminari sellest, milliseks kujuneb Putini-järgne Venemaa. Huvilisi oli murdu.

Ehkki teda kutsutakse tihti «professor Soloveiks», puuduvad tal arvestatavad teadustööd. Pigem on see professor avalike suhete praktik, kes oskab peamiselt ühte – publikut köita, aga vist ka eksitada. Solovei viimane töökoht oli muide Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi (MGIMO) reklaami ja avalike suhete kateeder, kust ta sunniti lahkuma 2019. aastal.

Olukorras, kus meil puudub võimalus teha kindlaks Putini isikusamasus ja tema haigused ning me ei tea, millised on Solovei sidemed FSBga, tuleb Putini surma- ja teisikuteooriaid vaagida mõne muu nurga alt. Näiteks küsides, millest on need tekkinud ja millist lünka nad täidavad eeskätt venekeelses inforuumis, aga ka laiemalt.

Kogu seda kakofooniat saab Kremli vaatepunktist selgitada vist üksnes sooviga külvata võimalikult palju segadust.

Maname võrdluseks ette pildi, et president Alar Karisel on teisik. Umbes sama vana, samamoodi pöetud habemega ja samamoodi riides muhe taat ilmub presidendi pähe mõnele Eesti üritusele. See tundub ilmvõimatu esiteks sellepärast, et pettus paistab kohe läbi ja presidendiga rohkem või vähem seotud inimesed oleksid šokeeritud. Teiseks on raske ette kujutada sellise isikuvahetuse eesmärki. Peale meelelahutusliku paroodia ei tule midagi pähe.

Seevastu Putini puhul on seda palju lihtsam ette kujutada – tulenevalt juba autoritaarse võimumehhanismi läbipaistmatusest. Pealegi oleme märganud väga teravaid kontraste inimestest kümne meetri kaugusel istuva Putini ja kuskil rahvasummas inimesi embava Putini vahel. Väidetavalt tegid Jaapani teadlased tehisaru abil kindlaks, et Putini puhul on teisikut kasutatud – seda just kehadublandina.

Kui nüüd eeldada, et jutt teisikutest on vähemalt kehadublandi suhtes tõsi, aga oma vürtsika osa lisab Solovei FSB kaitse all olles, siis tekib ikkagi küsimus, miks Kreml seda talub. Mis on teisikuteooria levida laskmise eesmärk? Eriti kui sellele lisandub veelgi lennukam versioon, et Putin on juba surnud ja tema asemel on kogu aeg teisik? Naljahambad muide on pakkunud, et tegelikult suri Valdais hoopis Putini teisik ja nüüd peab president-õnnetuke ise kõigega hakkama saama.

Vahest mitte päris alusetu võimalus on see, et Putinile tehakse suitsukatet, mis võimaldab tal lõpuks peituda ja vältida süüdistusi sõjakuritegudes. Samal ajal valmistab see Venemaa jaoks ette temast vabanemist, sest ta on muutunud nn eliidi jaoks juba talumatuks koormaks.

Kogu seda kakofooniat saab Kremli vaatepunktist selgitada vist üksnes sooviga külvata võimalikult palju segadust, et poleks enam ühtegi usaldusväärset versiooni tegelikkuse kohta. Segane olukord on parim, sest sogane vesi ei paista läbi. Umbes säärasest loogikast juhindus endine Putini nõunik ja Kremli hall kardinal Vladislav Surkov. Aga isegi tema ei läinud nii kaugele, et oma leivaisa täielikult dekonstrueerida.

Äsja ilmus Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmani suurepärane raamat vandenõuteooriate olemusest («Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm». Postimees, 2023). See avab inimeste vajaduse leida väga suurt ebakindlust tekitavale olukorrale seletus ning kuuluda nende väheste hulka, kes (enda arvates) maailmas toimuvast päriselt aru saavad.

Just sarnaseid mehhanisme kasutab oma versioone levitades osavalt ära ka Solovei. Ilmselt lisandub sellele veel mingi südant kergendav lohutus paljudele, kes on veendunud, et Putini surm aitab maailmal paremaks muutuda. Kuulujuttude ja vandenõuteooriate objektiks on inimene, kelle surma väga oodatakse. Kes ise võib-olla polegi enam täiendavateks pahategudeks võimeline, kuid kelle surm toob oodatud sümboolse kergenduse ja sunnib Venemaa juhtkonda muudatustele.

Seega pole Putini surma ja teisikuid puudutavad versioonid klassikalised vandenõuteooriad. Siin ei otsita pahalast, kellele omistatakse kõik maailma hädad. Puudub juutide, kapitalistide või globalistide vandenõu. Siin on Haagi kohtu tagaotsitav pärispahalane, keda suur osa inimkonnast eelistaks näha surnuna. Usk imedesse on ju väga inimlik, aga samas – lõpuks on kõik kindla peale surelikud.