ANDRES KRAAS ⟩ Eesti koolikorraldus on tervisele kahjulik

Metsküla algkooli koolimaja on muutumas meie koolides toimuva sümboliks. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

• Suuresti tänu meie õpetajate altruismile on Eesti kool tänaseni veel üsna edukalt koos püsinud.
• Praegune koolikorraldus nõuab aga nii õpetajatelt kui õpilastelt massiliselt ületundide tegemist.
• Erinevalt õpetajaametist ei nõua riik ministritelt kvalifikatsioonitunnistust ega kõrgharidust.

Mitte ainult valitsuskoalitsiooni sõnamurdlikkus õpetajate palkade tõstmisel, vaid ka stagneerunud koolikorraldus on tegurid, mis Eesti haridussüsteemi halastamatult lammutavad, kirjutab ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Andres Kraas (Isamaa).

Tänu suuresti õpetajate altruismile on Eesti kool tänaseni veel üsna edukalt koos püsinud. Paraku ei saa see kesta igavesti ehk nagu vanasõna ütleb: «Ka surm ei saa võtta sealt, kust pole midagi võtta». Kahjuks just selles suunas meie hariduspoliitika tüüribki, kui kohe mõistuse häält kuulda ei võeta!

Kui hariduse materiaalne külg hetkeks kõrvale jätta, siis veelgi suuremaks ohuks meie koolisüsteemile on õpetajate ja õpilaste vaimne ning füüsiline üleekspluateerimine. Praegune koolisüsteem tapab või paremal juhul sandistab, nii keha kui vaimu. Kõige hullem on olukord põhikooli viimastes klassides ja gümnaasiumiastmes, kus õpilaste koolipäevad ulatuvad 7–8, mõnikord koguni 9–10 tunnini. Sellele lisanduvad veel ka kodutööd ja huvitegevused.

Kui täiskasvanutele kehtestatud töökoormus on 40 tundi nädalas ning töötajate töö- ja puhkeajast kinnipidamist kontrollib tööinspektsioon, siis õpilaste tööpäeva pikkus on praktiliselt sätestamata ja reaalsuses ei kontrolli seda keegi. Kas see tõesti laste ja noorte vastu suunatud riiklik genotsiid?

Meie koolisüsteemile on ohuks õpetajate ja õpilaste vaimne ning füüsiline üleekspluateerimine.

Vaimse tervise kõrval seavad õpilased ja õpetajad päevast päeva ohtu ka oma füüsilise tervise, kuna lasteasutustest on kujunenud nakkuse pesad. Kui muidu kipub istuv valitsus kõike kärpima ja keelama, siis viiruste leviku puhul näidatakse üles täielikku liberalismi. Haiguskulude hüvitamise nihutamisega teiselt haiguspäevalt neljandale andis valitsuskoalitsioon tõbede levikuks rohelise tule. Inimesed käivad massiliselt haigetena nii tööl kui koolis, sest kosmilised hinna- ja maksutõusud ei võimalda rahval ilma oma eksistentsi ohtu seadmata isolatsioonis püsida.

Nii saadetaksegi haiged lapsed kooli, sest vanemail pole majanduslikult võimalik jääda koju neid tasuta põetama. Seaduse järgi aga puudub koolil igasugune võimalus haiget õpilast koju saata, kui lapsevanem sellega nõus ei ole. Nii ongi nakkushaiguste pandeemiline levik ning sellega kaasnevad inimkannatused ja surmad riiklikul tasandil tagatud! Vastupidiselt valitsusplaanidele läheb päris elus selline meditsiiniline eksperiment massiliste haigestumiste ja kalli tüsistusravi tõttu lõppkokkuvõttes riigile palju rohkem maksma.

Euroopa Liiduga ühinemise ühe tingimusena kirjutas Eesti 2000. aastal alla Euroopa sotsiaalhartale, mis esmapilgul peaks meie inimestele tagama kõik sotsiaalsed garantiid. Eesti puhul aga mitte, sest jäeti allkirjastamata punktid, mis garanteeriksid rahvale turvalise sotsiaalse kaitse, sest need oleksid läinud riigile liiga kalliks maksma. Nii jäidki alla kirjutamata harta klauslid, mis peaksid tagama töötajatele õiglased töötingimused, õiglase töötasu, kollektiivlepingute sõlmimise nõuded, haigus- ja ravikulude hüvitamise, noorte töökaitse, laste ja noorte õiguse riiklikule kaitsele jms. Praktiliselt puudutavad kõik eelpool loetletud punktid ka koolielu korraldamist.

Täna on Eesti riik pannud õpilaste õiguste järelevalve kohustuse lasteombudsmanile, kelle ülesandeid täidab õiguskantsler. Kuna kesk- ja vanema astme õpilaste töökoormus on juba aastaid palju suurem kui täiskasvanutel ja koolipere peab iga päev silmitsi seisma massilise nakkusohuga, siis on ilmselge, et ei lasteombudsman ega igasugused lastekaitse organisatsioonid pole kaugeltki seisnud oma ülesannete kõrgusel!

Õppekavade sisu ja maht tuleks üle vaadata. On täiesti selge, et need on põhjendamatult üle paisutatud ja ajale kõvasti jalgu jäänud.

Kuidas siis saaks koolielu paremaks ja ohutumaks muuta? Eelkõige, kui selle juhtimise eest vastutama pandud institutsioonid oma tööd südametunnistuse ja mõistusega korralikult teeksid. Esmalt peaks üle vaatama õppekavade sisu ja mahu. On täiesti selge, et need on põhjendamatult üle paisutatud ja ajale kõvasti jalgu jäänud. Ainetunde tuleb ja saab vähemaks võtta, ilma et õppeedukus selle all kannataks.

Koolipäeva maksimaalne pikkus ei tohiks olla mingil juhul pikem kui kuus kontakttundi, sest peale selle kulub nii õpilastel kui õpetajatel veel mitu tundi kodutöödeks ja tundide ettevalmistumisele. Et kooliperet vaimselt mitte sandistada, peaks koolipäeva pikkus olema riiklikult normeeritud. Gümnaasiumiastmes on vähemalt kord kuus vajalikud ka koduõppepäevad, mis kuluvad enamasti referaatide ja uurimistööde kirjutamisele, õpetajatel aga tööde juhendamiseks ja konsultatsioonideks.

Omaette küsimus on igasugused koolitused ja lisaloengud nii õpilastele kui õpetajatele, mille pakkumisi sajab iga päev ustest ja akendest lademetes sisse. Sellest on saanud juba omaette ärivaldkond. Praktika on näidanud, et koolituste suurele kvantiteedile vaatamata osutuvad kvaliteetseiks vaid vähesed loengud. On selge, et enesetäiendamine on õpetajale vajalik, kuid enamasti saab haritud inimene sellega ka ise suurepäraselt hakkama, ilma et peaks mingil triviaalsel sundkoolitusel istumisega oma väärtuslikku aega raiskama. Ärgem unustagem, et kool on eelkõige õppeasutus, kus primaarne on õppetöö, mitte õpetajate ja laste kasvatamine ega lastehoiu teenuse pakkumine!

Kui õppetööväline ballast kõrvale heita ja koolitööd arukalt optimeerida, väheneb mitte ainult õpetajate koormus, vaid ka paaniline vajadus uute õpetajate järele. Kui koolipäev on normaalse pikkusega, aitab see koolirõõmu alal hoida ja vähendab läbipõlemise ohtu. See annab ka lootust, et õpetajad jäävad pikemaks oma ametisse pidama ja uusi pedagooge on lihtsam kooli meelitada. Seda muidugi juhul, kui riik saab õpetajaameti väärtustamisest õigesti aru. Praegu on asi veel sellest kaugel, mida iseloomustab kujukalt ka haridus- ja teadusministeeriumi kehtestatud groteskne seadusepügal.

Haridusministri määrusega nr 30 saavad põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvi 74 lõike 5 alusel kehtestatud kvalifikatsiooninõuete järgi direktori, õppealajuhataja, õpetajate ja tugispetsialistide ametikohtadel töötada vaid need, kes määruse jõustumise päeval (01.06.2013) koolis oma ametis olid. Need, kes skp õpetajana ei töötanud, peavad mitmete pankrotihoiatustega marginaalsele MTÜ Eesti Õpetajate Liidule sooritama vähemalt 185 eurot maksva tasulise kutseeksami. 2018. aastal tehti sellesse seadusesse küll paar pisiparandust, kuid põhimõtteliselt on see endiselt õpetajaid diskrimineeriv ning Eesti ülikoolide magistrikraade osaliselt mittetunnistav vaenulik üllitis, mida keegi pole praeguseni kehtetuks tunnistanud.

Mis kõige iroonilisem – kogu see akadeemiliste kutseoskuste mõnitamine toimub haridus- ja teadusministeeriumi enda haldusalas, mistõttu on õpetajatest veelgi suurem puudus ning paljud on löönud käega ning tõmmanud oma pedagoogilisele karjäärile kriipsu peale, kuna ei soovi rumal-riikliku bürokraatiaga rinda pista. Samas saab umbkeelne õpetaja, kes juhtus määruse jõustumise päeval koolis töötama, rahumeeli oma ametis jätkata. Erinevalt õpetajaametist ei nõua riik ministritelt mingit kvalifikatsioonitunnistust ega isegi kõrgharidust. Praeguse valitsuse koosseiski kinnitab seda väidet üsna veenvalt!

Ministeerium ja haridusametid võiksid oma töötajaskonna üle vaadata, kasutud bürokraadid minema kupatada.

Haridusalal töötamine osutuks palju viljakamaks, kui riik oleks kompetentsem ja panustaks õpetajaametisse senisest tunduvalt rohkem. Kokkuhoiukohti on kuhjaga. Ministeerium ja haridusametid võiksid oma töötajaskonna üle vaadata, kasutud bürokraadid minema kupatada ja õpetajakutsega ametnikele kindlustada koolis teostamise ahvatleva võimaluse. Et õpetajad koolis püsiksid ja sinna läheksid, ei piisa ainuüksi töötasu tõstmisest.

Eestikeelsele haridusele üleminekuks on Eesti riigis vaja luua ennekõike riigikeelne keelekeskkond, et tekiks motiiv eesti keele õppimiseks. Praegu mõlemad täielikult puuduvad ja riik on teinud omalt poolt kõik, et see nii jääkski! Praktiliselt kogu Eesti elu, alates riigiasutuste kodulehtedest ja lõpetades teenuste pakkumisega, on sõna-sõnalt vene keelde dubleeritud, nii et riigikeele omandamise järele puudub täna vähimgi vajadus.

Nii kaua, kui riik ei mõista desovietiseerimise vajaduse ülimat tõsidust, pole mõtet rääkida ka eestikeelsele haridussüsteemile üleminekust. Ajale jalgu jäänud koolikorraldus, õpetajate puudus ja madal palk on vaid jäämäe veepealne osa!