Raul Eamets ⟩ Mida ettevõtjad tahavad valitsuselt?

Raul Eamets Foto: Kristjan Teedema

• Ettevõtlus genereerib raha.
• Eesti võtab Brüsselist direktiive üle liigagi hoolikalt.
• Rohepööret ei saa teha kiirustades.

Ettevõtjad soovivad Eesti valitsuselt stabiilset majanduskeskkonda, kirjutab majandusteadlane Raul Eamets.

Hiljuti on ilmunud pikki intervjuusid Eesti mõjukate ettevõtjatega. Pean silmas ERRi intervjuusid Rain Lõhmuse ning Ain Hanschmidtiga. Kui neid tekste lugeda, ilmnevad selgelt kaks olulist soovi valitsusele: esiteks, ärge tehke mingeid muudatusi ettevõtluskeskkonnas (eriti maksude osas!), ja teiseks, vähendage riiklikku bürokraatiat. Lisaks, vähemasti nimetatud ettevõtjad ei oota valitsuselt suuri toetusi. Tõsi, nad tegutsevad ka sektorites, kus praegu läheb pigem hästi kui halvasti. Küll aga toovad nad välja suure pildi või pika plaani puudumise ning märgivad, et rohepööret tuleks teha läbimõeldult ja kiirustamata. Viimane teema puudutab ka üldist bürokraatiat ja asjaajamist.

Liigset bürokraatiat Eestis õigustatakse sageli Brüsseli dikteeritud reeglitega. Olles oma ülikoolitöös ja eelarvenõukogu tegevuses  Brüsseli asjaajamist piisavalt palju näinud, tuleb tunnistada, et sageli on Brüsselile viitamine pigem endale tööülesannete väljamõtlemine ja/või olemasoleva mugavustsooni õigustamine.

Oleme korduvalt näinud olukordi, kus Eesti kehtestab reeglid, mis on Euroopa Liidu reeglitega võrreldes veel rangemad. Meile meeldib olla paavstilikum kui paavst ise. Tööajatabelite täitmine oli hea näide Eesti oma bürokraatiast akadeemilises maailmas. Selle asemel et mõelda, kuidas vähendada bürokraatiat, on pigem valitsenud mentaliteet, et kuna viis protsenti võib reegleid rikkuda, seame ennetavalt karmimad nõuded ka ülejäänud 95 protsendile inimestele.

See on probleem, millele ei olegi lihtsat lahendust. Tundub, et selline suhtumine tuleneb meie protestantlikust töökultuurist, ajaloolisest mälust või geneetilisest koodist. Juba nõukogude ajal öeldi, et eestlased täidavad Moskvast tulenevaid instruktsioone saksa täpsusega. Täna võib lauses Moskva asendada Brüsseliga. Meie praegust madalat Euroopa Liidu raha kasutamise määra saab põhjendada sellega, et me ei ole veel jõudnud oma lisareegleid välja mõelda. Mis aga takistab meid Brüsseli nõudeid (minimaalseid) lihtsalt kopeerimast ja üle võtmast?

Oleme korduvalt näinud olukordi, kus Eesti kehtestab reeglid, mis on Euroopa Liidu reeglitega võrreldes veel rangemad.

See reeglite ja bürokraatia jutt käib ka rohepöörde kohta. Jääb mulje, et kuskil kabinetivaikuses on sündinud idee, et peaksime rohepöörde eesmärgid saavutama kiirkorras ehk olema Euroopa Liidu kõige helerohelisemad. Kas see vastab ka meie majanduse ja inimeste vajadustele ja võimalustele, on iseküsimus. Võibolla aitaks, kui oleks lihtsalt vähem ametnikke (loe: raha) riigiaparaadis?

Küsitlused näitavad, et Eesti ettevõtluskeskkond on ettevõtjate ja ekspertide arvates halvenenud. Suure tõenäosusega on nende muudatuste taga ennekõike maksutõusud.

Makse ja regulatsioone võib mingis olukorras küll muuta, kuid ettevõtjatele on oluline, et need jääksid stabiilseks ja muutumatuks vähemalt järgmiseks 10–15 aastaks. Täna sellist kindlust tuleviku suhtes ei ole. Eriti seoses 400 miljoni euroga, mis on kavandatud 2025. aasta eelarves lisatuludena. Kust ja kellelt see raha pärineb, on ebaselge. Selles valguses ei ole üllatav, et Eestis on puudus kodu- ja välismaistest investeeringutest. Välisinvesteeringute vähesust võib osaliselt põhjendada sõja, koroona ja rahvusvahelise imperialismiga, kui veidi liialdada, kuid peamine põhjus on siiski tuleviku poliitikameetmete ettemääramatus.

Suure pildi ja pika plaani puudumisest olen juba varem kirjutanud. Selline plaan annaks ettevõtjatele mingi signaali, mis suunas Eesti majandus võiks tulevikus liikuda. Näiteks võiks leppida kokku mingis fikseeritud (madalas) maksukoormuses, suhtena SKTsse. Alles seejärel otsustada, milliseid avalikke teenuseid saame selle eest pakkuda. Nii soovitas Rain Lõhmus.

Ain Hanschmidt pakkus, et seame endale ambitsioonika eesmärgi jõuda SKT tasemega näiteks 100 miljardi euro peale ja sellest lähtudes määraksime oma majanduspoliitilised prioriteedid ja kavandaksime meetmed. Tahes või tahtmatult tuleb siinkohal meelde tuletada ka Tartu ettevõtja Jaak Niguli mantrat, mida ta on aastaid ja aastaid korranud: lisandväärtus luuakse erasektoris ettevõtjate poolt; kõik, mis toimub avalikus sektoris, on lihtsalt raha ümberjagamine. Kui erasektoril läheb halvasti, ei ole ka avalikul sektoril midagi ümber jagada. Majandusteooria ütleb, et tal on õigus. Aga miks siis ei võeta ettevõtjaid kuulda?