Juhtkiri ⟩ Ukraina peab saama selge kutse NATOga liitumiseks

Päeva karikatuur, 13. november Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kõik NATO riigid ei taha Ukrainat liikmeks.
• Sõdiva riigi liikmeks võtmine võib olla lahendatav.

Ukraina peab järgmisel suvel toimuval Washingtoni tippkohtumisel saama selge kutse NATOga liitumiseks.

Nagu hiljuti nentis ajalehele Diplomaatia antud intervjuus Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal Kęstutis Budrys, tuleb Washingtoni tippkohtumiseks valmistudes veel praegugi põhjendada, miks on õige Ukrainale kutse esitada: «Paljud riigid väidavad, et enne peab sõda läbi saama – kõigepealt tulgu rahu, alles siis tuleb kõne alla vastuvõtt NATOsse.»

Tegelikult otsustas NATO võtta Ukraina liikmeks juba 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel, kuid lahtiseks jäi, millal ja kuidas peaks see toimuma. Nagu ebamääraste kutsete puhul sageli juhtub, jäigi asi venima. Ja siis tuli Venemaa kallaletung, muu hulgas ka sellepärast, et liitumine lõplikult nurjata.

Ukraina omakorda esitas mullu 30. septembril ametliku avalduse NATOsse astumiseks. Kuna aga sõda käib, pole liikmete konsensuslikku toetust nii kergelt loota.

Paljude meelest tähendaks see, kui Ukraina niisama liikmeks vastu võetaks, NATO sõttaastumist, sest Washingtoni lepingu artikkel sätestab liikmesriikide vastastikuse kaitse. Vastasel juhul, kui Ukraina vastu võetaks, sõda samamoodi edasi käiks ja NATO midagi ette ei võtaks, kaotaks artikkel 5 usutavuse. Seetõttu möönis kevadel ka Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, et riigi kiirendatud korras vastuvõtt sõja ajal on ebarealistlik.

Samal ajal, kui jätta Ukraina liikmelisus endiselt õhku rippuma, annab see Venemaale motiivi sõda lõputult pikendada. Ka vaherahu sõlmimise korral leiduks ilmselt kusagilt tegelased, kes aeg-ajalt Ukrainat pommitaks, et näidata – sõda käib, unustage NATO ära. Nii peaks allianss andma selgelt märku, et Ukraina liikmelisus NATOs ei sõltu Venemaa tahtmistest.

Kui jätta Ukraina liikmelisus endiselt õhku rippuma, annab see Venemaale motiivi sõda lõputult pikendada.

Taanlane Anders Fogh Rasmussen, kes oli NATO peasekretär aastatel 2009–2014, on pikalt töötanud teema kallal koos Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi nõuniku Andri Jermakiga. Tema leiab, et allianss võiks Ukraina liikmeks võtta nii, et artikkel 5 ei kehtiks Venemaa poolt okupeeritud aladele.

Samas ei tähendaks selline lahendus Rasmusseni sõnul seda, et Venemaa käes olevad alad jääkski Ukraina jaoks kadunuks. Tema hinnangul on olukord analoogne 1955. aastaga, mil NATO liikmeks sai Lääne-Saksamaa. Ida-Saksamaal tegutsenud marionettriigi ala artikkel 5 siis ei puudutanud.

Küll aga sarnaneks NATO liikmestaatus sellisel juhul Ukraina kohal lennukeelutsooni kehtestamisega ja see vabastaks Ukraina väed rinde jaoks.

Olgu lahendus milline tahes, kas Rasmusseni pakutav või midagi muud, see peab andma Ukrainale selge pääsetee NATOsse, mida Moskva ei saa väärata.