Peeter Espak ⟩ Ühe alati kohaneva Partei ajalugu

Peeter Espak Foto: Margus Ansu / Postimees

Partei muundab oma narratiive ja poliittehnoloogiaid sobivaks selle järgi, mis parasjagu nomenklatuurile kasu tooks. Vahet pole, kas see ideoloogia on punane, sinine või roheline, kirjutab orientalist ja usundiloolane Peeter Espak.

Juba noore tudengina mäletan, kuidas nii mõnigi nõukogude ajal vähemal või rohkemal määral kompartei võimule vastandumisega tegelenud õppejõud või literaat – vahel ka päriselt oma elu ohtu seadnud dissident – filosofeeris selle üle, kuidas väga kaalukas osa 2000. aastate alguseks ülikoolis või ka avalikes ametites figureerinud kaadrist oli justkui imeväel ümber kasvanud tõelisteks eesti rahvuslasteks ja patriootideks.

Sellisteks, kes igat rukkilille või taevas liuglevat suitsupääsukest hoomates (teiste nähes) jäid hardalt seisma, pühkisid pisara ja jagasid Eesti tulevikust ja olemusest ning ka tõelisest vabadusvõitlusest tervele üldsusele pateetiliselt õpetussõnu. Samamoodi nagu nad komsomolis kunagi lippu suudeldes ja Lenini pilti silmitsedes sealt õhkuvat hüvede hirmutavat hiilgust ehk Schreckenglanz’i hardalt imetlesid ja kogu üldsusele pähe määrisid. Nüüd on nende inimeste meelsustegevuse tõttu hakanud meie päris vabadusvõitlejate mälestus ja nimedki noorema põlvkonna mälust ammugi kustuma.