Peeter Espak ⟩ Ühe alati kohaneva Partei ajalugu

Peeter Espak Foto: Margus Ansu / Postimees

• Hulk endisi kommuniste kasvas järsku rahvuslasteks.
• Kui meelsus uuesti muutus, muutus ka Partei.
• Partei suudab alati enda poliittehnoloogiaid rahva ootuste ja lootustega ühildada.

Partei muundab oma narratiive ja poliittehnoloogiaid sobivaks selle järgi, mis parasjagu nomenklatuurile kasu tooks. Vahet pole, kas see ideoloogia on punane, sinine või roheline, kirjutab orientalist ja usundiloolane Peeter Espak.

Juba noore tudengina mäletan, kuidas nii mõnigi nõukogude ajal vähemal või rohkemal määral kompartei võimule vastandumisega tegelenud õppejõud või literaat – vahel ka päriselt oma elu ohtu seadnud dissident – filosofeeris selle üle, kuidas väga kaalukas osa 2000. aastate alguseks ülikoolis või ka avalikes ametites figureerinud kaadrist oli justkui imeväel ümber kasvanud tõelisteks eesti rahvuslasteks ja patriootideks.

Sellisteks, kes igat rukkilille või taevas liuglevat suitsupääsukest hoomates (teiste nähes) jäid hardalt seisma, pühkisid pisara ja jagasid Eesti tulevikust ja olemusest ning ka tõelisest vabadusvõitlusest tervele üldsusele pateetiliselt õpetussõnu. Samamoodi nagu nad komsomolis kunagi lippu suudeldes ja Lenini pilti silmitsedes sealt õhkuvat hüvede hirmutavat hiilgust ehk Schreckenglanz’i hardalt imetlesid ja kogu üldsusele pähe määrisid. Nüüd on nende inimeste meelsustegevuse tõttu hakanud meie päris vabadusvõitlejate mälestus ja nimedki noorema põlvkonna mälust ammugi kustuma.

Olulise rahvusliku institutsiooni kaaperdamise musternäidisena kultuurimarksistide poolt pole meil enam ka okupatsioonide muuseumi, millest on saanud muuhulgas vasakäärmusliku ja kommunistliku Rosa Luxemburgi Fondiga koostööd tegev kultuurimarksistlik indoktrineerimisasutus. Kuid nagu ka tänasel päeval taas peavoolu kolumnistiks Kadastiku pseudonüümi all tagasi saanud Jaak Kaljugi ju oma rohketes ajalehelugudes juba 1980ndatel hiljem okupatsioonide muuseumi asutanud ja seda juhtinud vabadusvõitlejate kohta tõdes: «Nakatunud natsionalismist ja tõmmatuna lääne õõnestuspropaganda võrku sooritasid Parek, Ahonen ja Pesti [väliseesti ajakirjaniku Ants] Kippari õhutusel kuriteo oma riigi vastu. Nad astusid rahvavõimu, kogu rahva vastu. ENSV Ülemkohus mõistis neile erinevad tähtajad vabadusekaotust.»

Nüüd on nende inimeste meelsustegevuse tõttu hakanud meie päris vabadusvõitlejate mälestus ja nimedki noorema põlvkonna mälust ammugi kustuma.

Lagle Parek oli aga ju kõigest keskharidusega välismaa saapaid ja Adidase botaseid himustav tehnik, Heiki Ahonen korstnapühkija ja Arvo Pesti pottsepp. Pole mõeldav, et säärased mudakäed ja tahmanäod oleks võinud vähimalgi määral meie kõigi armastatud Eestis mingit muutust luua või meie vabanemisele isegi veidikenegi kaasa aidata. Eestis väidetavalt eksisteerinud «vabadusvõitlejate» kogukonna olevat tekitanud hoopis aga omakasu eesmärkidel väliseesti propagandistid. Tuli «fabritseerida dokumente Nõukogude Eestis eksisteerivatest vabadusvõitlejate põrandaalustest organisatsioonidest. Soovunelmate esitamine tegelikkuse pähe on üheks ilmseks poliitilise jõuetuse tundemärgiks» (nagu kirjutas 1984. aastal nädalaleht Kodumaa).

Juba umbes 2005. aastaks oli pärast mõningaid ohtlikke eestimeelsusepuhanguid saanud endistest parteitöötajatest taas Eestis selgelt avaliku riigivõimu teostamisel domineeriv seltskond, kes oli nii kunagistelt päris vabadusvõitlejatelt kui ka enam-vähem «isamaalisi» ideaale kandvatelt parteidelt nende narratiivi üle löönud. Tehes seda aga täpselt samasuguste argumentidega, nagu võitles seesama seltskond 1980ndate vabadusvõitlejate vastu. Välja arvatud küll selle vahega, et kui kuri ja degenerandist vastane oli varem süüdi lääne imperialistlike ideede levitamises või õigemini lääne heaks kasulike idiootidena tegutsemises, siis digimuutunud endiste valgekraekommarite vaenlane tuli sel korral hoopis idast.

Paljudele patriootidelegi demoniseeriti kaela lihtsalt samu propagandavõtteid kasutades teise ilmakaare nimetus. Kuigi päriselt tegid selle idas asuva Kremliga koostööd hoopis Simmid ja Dressenid, kes oleks pidanud just riigivõimu poolt meid Kremli eest kaitsma. Samal ajal muide esitleti ka Rahvaliidu endisi kolhoosiesimehi ja brigadire samavõrra ohtlike vaenlastena. Sest mingeid maakaid ja mullas või sealaudas tuhnivaid matse ei sallitud vast eriti ka eelmise riigikorralduse ajal.

Paljudele patriootidelegi demoniseeriti kaela lihtsalt samu propagandavõtteid kasutades teise ilmakaare nimetus.

Õige Partei koosnes siiski viisakatest partorgidest, komsomoli nooraktivistidest, EKPs ja NLKPs kiirelt karjääri teinud uue põlvkonna intelligent-kommunistidest. Nendest, kes oskasid massidega manipuleerida iga riigikorralduse ajal ja kel oli väga hea nina ka selle peale, kus parasjagu miljon või kümme ripakil on. Mitte mingitest lehmalaudas ja kartulivagude vahel ringi siblivatest EPAs õppinud degenerantidest.

Savisaar oli aga pisut teisest puust, ikkagi oma. Intelligent-kommunisti taustaga valgekraena sobiv partner, kuid samas liiga ambitsioonikas. Ei mõistnud, et edukaks elatumiseks peab nomenklatuuri sees valitsema üksmeel ja ka hüvede enam-vähem võrdne jaotamine. Kuid Savisaar sobis vastastikku vastandumise poliittehnoloogiaks ja mõlemale kasulikuks demoniseerimiseks ideaalselt. Põrgupõhja-Edgarile jäid isikliku ego rahuldamiseks ning elatumiseks all-linn ja venelased, paremale Parteile aga Toompea ja riigistruktuurid. Vastastikku üksteise tehnoloogiaid imetleti ja vahel ka koos musitati.

Kuid just sel perioodil, umbes 2008. aastast alates, hakkas väga jõuliselt muutuma lääne enda poliitnarratiiv ning üleüldiselt domineerivaks hakkas saama Obama administratsiooni ja väga paljude muude rahvusvaheliste progressivistlike võrgustike antipatriootlik ning revolutsiooniline vasaknarratiiv. Meie Partei on ikka ja alati mistahes isanda – olgu ta parasjagu läänes või idas – iga meelemuutuse suutnud justkui alateadlikult ära tajuda ning kohe muganduda.

Põrgupõhja-Edgarile jäid isikliku ego rahuldamiseks ning elatumiseks all-linn ja venelased, paremale Parteile aga Toompea ja riigistruktuurid.

Kommunistist transformeeriti ennast patrioodiks mõne aastaga, sama kiirelt töödeldi aga taas kord iganenud narratiiv ümber uueks ka uuel ajastul. Pisitasa hakkasid endistest üpris avalikult teada homofoobidest saama seksuaalvähemuste suurimad sõbrad ja kaasamõtlejad. Eesti rahvusest ja kultuurist rääkijatest aga piirideta, rahvusteta ja kultuurideta ning lõpuks ka sugudeta avatud maailma eestkõnelejad.

Huvitaval kombel suutis Partei aga enam-vähem püsivalt oma kartelli narratiivi kaasa haarata tasahilju järgemööda nii Res Publica, Isamaa kui ka sotsid. Toimunud transformatsiooni iseloomustas tõenäoliselt ühe lausega kokku võttes kõige paremini Toomas Alatalu ajalehes Pealinn, meenutades: «Ossinovskiga muutsid sotsid aga kardinaalselt oma suunda. Mina olin ainuke, kes rääkis majandusest ja astmelisest tulumaksust. Kõik teised rääkisid lesbidest ja muust sellisest.» Täpselt sama lause võiks öelda tollase IRLi kohta, kui asendada astmeline tulumaks sõnaga «Eesti», Ossinovski nimi aga Tsahkna nimega.

Ehk peamine Partei kontrollis narratiivi ja hoidis enda käes ka riigivõimu populistlike loosungite ja telereklaamidega, mil sisuks «Parem palk! Kindel Eesti!». Visuaalseks kuvandiks rikkaliku toidulaua taga naeratavalt Burberry sallis aplalt delikatesse söövad pensionärid või uhkelt ja kindlameelselt sammuvate poliitikute pea kohal lendavad hävituselennukid. Väga hästi tabatigi taas ära inimeste peamised soovid või hädavajadused. «Vaba Eesti» ja «oma Eesti» polnud enam peamised vajadused, küll aga inimeste soov saada rohkem raha ning loomulikult püsiv ja igati põhjendatud nii alateadlik kui ka teadlik hirm vene vallutaja ees.

Huvitaval kombel suutis Partei aga enam-vähem püsivalt oma kartelli narratiivi kaasa haarata tasahilju järgemööda nii Res Publica, Isamaa kui ka sotsid.

Lahendus: näitad rahvale singirullide kuhje ja palju relvi ning paned kindlameelse ning asjaliku olekuga fotogeenilised näod ja superkangelased plakatile või videoreklaami ja ongi tehtud. Avalikkusesse veel lisaks ähvardus, et kui te meid ei vali, tulevad need teised, kes on kõik ida välisvaenlase mandunud käsilased ning võtavad rahvalt aidast kogu nende singi ära.

Kuid siinkohal tulebki mängu üks Partei kõige iseloomulikumaid tegevusmustreid või ka karakteristikuid. Nimelt kellega tahes Partei ka järgemööda valitsusi ei tee, imeb ta oma partnerid otseses mõttes varem või hiljem ikkagi tühjaks. Mitte ükski erakond ei ole Parteiga koos valitsuses olles pärast kunagi valimistel edu saavutanud, vaid täiesti vastupidi. Olgu tegu sotside, Keskerakonna, Isamaaliidu, IRLi ja edasi Isamaaga. Ühelegi neist ei toonud Partei uus puhas aluspesu olemine kunagi kaasa mitte ainult languse reitingus ja valimistulemuses, vaid pikemas või lühemas perspektiivis ka kõige tehtu kas liivajooksmise või tühistamise.

Olles asunud ühte seltskonda Parteiga, suudab Partei alati oma poliittehnoloogiad rahva ootuste ja lootustega ühildada. Samas kogu halva ja vussiläinu alati endalt maha pesta ning määrdunud aluspesu ehk koalitsiooni pisipartneri koos mustusega minema visata.

Opositsioonis üritab see äratrööbatud aluspesu sageli endalt niipalju räppa maha pesta, kui aeg ja olud parasjagu võimaldavad. Ning jääb sageli ootusärevuses ka tublilt järjekorda seisma, millal Partei ometigi vajab jälle aluspesuvahetust. Just täpselt seda Partei tulevikus teebki. Sest oma uus vahepeal kogunenud mustus on vaja ju jälle seljast visata ning uued aluspüksid ootavad pärast pesumasinast läbikäimist ja triikimist kenasti reas nagu niutsuvad koerakesed peremehelt konti lootes. Ikka selleks, et Partei nad taas omale jalga tõmbaks ja jälle ära määriks. Broilerid vajavad ministeeriumis tööd, poliitikud ihalevad ametiauto ja tippkohtumistel pildis olemise järele ning nii lastaksegi ennast ikka ja jälle äravisatud aluspesuna uuesti jalga tõmmata ja uuesti täis roojata ja siis uuesti minema visata.

Kellega tahes Partei ka järgemööda valitsusi ei tee, imeb ta oma partnerid otseses mõttes varem või hiljem ikkagi tühjaks.

Muide Eesti 200 lootis vist täiesti siiralt – äkki eeldades, et kogu rahvas on loll nagu lammas –, et teeb omakorda Parteid järele. Võtta samasuguse populismiga ning osava poliittehnoloogiaga hoopis Parteilt hääled ära ja hakata ise Parteiks. Hakati aga aluspesuks ja tulemus on kuus protsenti reitingus. Partei võimu garanteerimine ei saa olla pikk plaan Eestile, vaid kindlaim garantii üldse, et oma vabariigi 200 aasta juubelit meil ei tähistata.

Kuid ka isamaalastele järelemõtlemiseks edasiseks. Kas paar ministrikohta ja nõunikuametit, mida paari aasta pärast ikka pakutakse, on väärt enese ja kogu Eesti alandada laskmist? Selle Partei meelsus ja meelsuskond ei muutu mitte kunagi, vaid toodab peale üha uusi õpilasi, muundab oma narratiive ja poliittehnoloogiad sobivaks selle järgi, mis parasjagu nomenklatuurile kasu tooks. Vahet pole, kas see ideoloogia on punane, sinine või roheline. Kui meid valitseks inimeste ajudest toituvad tulnukad, selgitaks Partei meile, et oma aju tulnukale söögiks viimine on meile endile kasulik. Sest muidu tulevad EKRE ja Prigožin.

Kui läänemaailma saabub kümnendi jooksul paratamatult tagasi konservatiivseid ja ka rahvuslikke väärtusi au sees hoidev ajastu pärast progressivistliku narratiivi vältimatut kollapsit (ideoloogiline õhustik on alati tsükliline), muundutakse aga taas konservatiivideks ja natsionalistideks, kes kaitsevad meid kurjade liberaalide ja vähemuste eest. Ning Jaak Kalju kiidab sellele kõigele kaalutledes ja süvamõtiskledes ligikaudu kaasa ning hoiatab meid kõiki juba uute degenerantide eest kodumaal ning viibutab näppu olgu idast, läänest või lõunast saabuvate kahjulike mõjude poole. Kui kaua laseme sellisel mõttelaadil oma rahva peal inimkatseid läbi viia?