Esiteks seda, et Nõukogude Liidus ei peetud isadepäeva. Ega ka emadepäeva. Olid naistepäev ja meestepäev. Naistepäev oli nagu ikka 8. märtsil, aga meestepäevaks nimetati 23. veebruari, kui ametlikult tähistati Nõukogude armee ja sõjalaevastiku päeva. Seega, olulised ei olnud mitte emad ja isad, vaid mehed ja naised.
Põhjus oli lihtne: Nõukogudemaa ei vajanud emasid ja isasid, vaid sõdureid ja poemüüjaid, arste ja miilitsaid, traktoriste ja lüpsjaid. Laste kasvatamisega sai Nõukogudemaa isegi hakkama: lasteaiad olid tasuta ja kogu riik oli lastekodusid täis. Mõnikord viidi lastekodulapsi kinno ja siis said kõik kohe aru, kellega on tegemist – täidega võitlemiseks aeti Nõukogude Liidus lastekodulaste pead kiilaks.
Nõukogude Liit ei olnud eriti meeldiv koht, kus elada, ja Margus mäletab rõõmujoovastust, kui see riik kokku kukkus. Aga Margus mäletab ka seda, kuidas Venemaal hakati peaaegu kohe kadunud Nõukogude Liitu taga nutma. Läks mööda 30 aastat ja nüüd peab Venemaa juba poolteist aastat sõda, et Nõukogudemaad jälle tükkidest kokku panna.
Tapetud on vähemalt 200 000 Ukraina ja Vene sõdurit ja 300 000 on sandistatud. Need on kõik kellegi isad või pojad. Seejuures räägib Venemaa president, et ta peab sõda allakäinud läänega, kus ei ole enam isa ega ema, vaid lapsevanem üks ja lapsevanem kaks.
Venemaal on isa ja ema olemas, on ka tütar ja poeg. On isegi täpselt teada, mis nad maksavad. Isa maksab samapalju kui nutitelefon ja poeg maksab samapalju kui Lada. Just selliste süžeedega värbamisreklaame näidatakse Venemaa televisioonis. Margus on neid X-is (Twitteris) näinud – kuidas isa hakkab lepinguliseks sõduriks, et tema tütar saaks endale nutitelefoni osta, ja kuidas pojapoeg sõlmib armeega lepingu, et tema vanaisa ei peaks oma Ladat maha müüma.