Indrek Schwede: Põhjamaade jalgpall ja Balti latiinod

Indrek Schwede. Foto: .

Erinevate jalgpallikultuuride võrdlus näitab, et poliitkorrektsuse viisaka koore all hõõguvad alati riiklikud ja rahvuslikud rivaliteedid, kirjutab ajakirja Jalka peatoimetaja Indrek Schwede.

Soome poliitik Alexander Stubb küsis märtsi alguses Tallinnas, kas Eesti on Balti riik või Põhjamaa. Eesti ise on alati meelitatud olnud võimalikust kuulumisest Põhjamaade sekka. Eemalt vaadates on ju tegu ühtse heaoluregiooniga, mis kujutab endast turvalist saarekest keset rahutut ja ohtudest pulbitsevat maailma. Kuivõrd vastab Eesti sellele kenale kuvandile valdkonniti – näiteks jalgpallis?

Jalgpalli positsioon maailmamänguna, selle suutlikkus mänguliselt jäljendada ühiskonnas valitsevaid poliitilisi, usulisi, etnilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke vastasseise on andnud ajaloolastele ja sotsiaalteadlastele uue vaatenurga. Tänuväärsel moel läbib jalgpall ühiskonna kõiki kihte.

Eesti jalgpall on olnud mõistatuslik erand: teadaolevalt pole üheski teises riigis ega regioonis jalgpall kaotanud juhtiva spordiala rolli. Just nii juhtus aga Eestis pärast Teist maailmasõda. Justkui peljates füüsilist kontakti anastatud riiki valgunud vallutajatega, taganesid eestlased paari aastakümne vältel kontaktsetelt ja mehistelt spordialadelt nagu jalgpall, jäähoki ja poks, mis olid nautinud nii suurt harrastajaskonda, publikumenu kui ka (eriti poks) rahvusvahelist edu.

Pärast taasiseseisvumist on Eestis tehtud tohutu töö (praegu on jalgpalliliidus 45 täiskohaga töötajat pluss poole kohaga ja projektipõhised abijõud), et kunagine publikumagnet taastaks oma koha spordialade kuningana. Harrastajate arvult ja meediakajastuselt on siht saavutatud. Noorte südames on jalgpallil samuti kindel esikoht. Rahvas tervikuna hakkas üles sulama aga alles mullu sügisel, kui EM-võistluste play off’i pääsenud koondis ühiskonna kihama pani.

Muidugi iseloomustab meie jalgpalli ka traditsioonide katkemisest johtuv klubide suhteliselt vähene toetajaskond ning väikse inim- ja majandusressursi tõttu vähetõenäoline edu klubide ­eurosarjades. Seevastu rahvuskoondis võib heades välismaistes liigades pallivate mängijate abil jõuda üsna kaugele. Seda näitab teiste väikeriikide võimekus jõuda pidevalt tiitlivõistluste finaalturniiridele. Paljugi meie jalgpallis, seal hulgas ka rahvuslik mängustiil, on alles välja kujunemas.

Kõlab ehk üllatavalt, aga Põhjamaade kolme tuumikriigi (Rootsi, Taani, Norra) vutis on rohkem erinevusi kui kokkupuutepunkte. Selleks viimaseks on õigupoolest ainult professionaalsuse hiline aktsepteerimine ja klubijalgpalli suhteline nõrkus. Muus osas vastandutakse teravalt alates mängustiilist kuni jalgpallielu korraldamiseni.

Mängustiili osas on Taani jalgpalli märksõnadeks tehnika ja intelligents, Rootsi puhul taktika ja füüsiline tugevus, Norra puhul lihtsus ja primitiivsus. 2002. ja 2003. aastal peetud Taani-Norra EM-valikmängude meediakajastust analüüsinud Peter Dahlen Bergeni ülikoolist resümeeris, et kumbki pool pidas oma mängustiili eesrindlikuks ja vastase oma mahajäänuks.

Taanlaste jaoks oli norralaste stiil igav ja algeline ning oma mängijaid peeti suure kujutlusvõimega artistideks. Norralased seevastu iseloomustasid oma mängulaadi ratsionaalseks ja teaduslikkusele pretendeerivaks, neil puudus vaenulikkus tulemustele orienteeritud stiili vastu, samas kui taanlasi peeti ajast ja arust romantilise stiili esindajaiks.

Dahlen rõhutab, et nõnda näevad kaks rahvast end ka väljaspool jalgpalliplatsi: Taani näeb end arenenud ­Euroopa osana läbi oma kultuuri, vanade traditsioonide, rafineerituse, humanismi ja elegantsi, samal ajal kui Norra samastab end arenenud Euroopaga läbi tööstuse, see tähendab läbi tuleviku, dünaamilisuse, läbi kaasaegsete täppisteaduste. See sobib hästi kuvandiga, mis Lõuna-Euroopal on muistsete kultuuride ja Põhja-Euroopal uute regioonide asupaigana.

«Sel moel on võimalik seletada, miks uute tööstusriikide (Inglismaa, Saksamaa, Norra ja Rootsi) mängustiili käsitletakse kui igavat, summutavat, primitiivset, jalgpalli mõistes teaduslikku, samal ajal kui Lõuna-Euroopa ja Taani esindavad auväärseid traditsioone, kultuuri, elegantsi ja intelligentsust,» sedastab Peter Dahlen.

Kahe riigi vastasseis neis EM-mängudes kujunes ajakirjanduse veergudel halastamatuks verbaalseks sõjaks. Taani press nimetas norralasi «mägiprimaatideks», asetades nad väljapoole Euroopa tsivilisatsiooni ja omistades endile jalgpalliliselt austava «põhja latiinode» tiitli. Kaasa lõi Rootsi press, kus kirjeldati, kuidas tavaelus nimetavad taanlased Norrat oma vanaks kolooniaks. Taani kuulsus Michael Laudrup nimetas Norra jalgpalli koguni «norra uriiniks». See meediahüsteeria, mis Taani poolelt vaadatuna nägi ka kunagist koloniaalsuhet positiivses valguses – seisukoht, mis poliitiliselt olnuks mõeldamatu –, saab mõistagi esineda üksnes spordilehekülgedel.

Samas on Taani ja Norra paaril viimasel kümnendil, erinevalt rootslastest, edenenud koduliiga arendamises. Teise maailmasõja ajal natsionaliseeris Rootsi valitsus ajutiselt suurt tulu toonud spordiennustusettevõtte Tipstjänst. Pärast sõda «unustati» lahtiriigistamine ning peamiselt jalgpallist saadav tulu voolas heaoluühiskonna ülesehitamiseks. Ka ärimeestel pole tavaks Rootsi jalgpalliklubisid toetada ja kui jätta kõrvale enesestmõistetav abi noortespordile, ei tee seda omavalitsusedki.

Vutiklubid sõltuvad piletirahast ja isekorraldatud loteriidest. Samal ajal turustab end jõuliselt uusi areene rajanud jäähoki. Jalgpalliklubide kehv taristu on viinud koduliiga pealtvaatajaskonna langusele, mis on klubide sissetulekut veelgi kahandanud. Rootsis teeniva jalgpalluri palgast kulub maksudeks kuni 60 protsenti, klubid peavad iga välismaalase eest tasuma 25 protsenti käibemaksu. Jalgpalliklubide toimetulekule avaldab negatiivset mõju ühiskonnas valitsev nulltolerants pisimategi võlgade suhtes.

Uhkustada saab Rootsi (koos Norraga) naiste jalgpalli arengu osas: 2005. aasta andmetel moodustasid naised kõigist mängijatest mõlemas riigis veerandi, Taanis oli jalgpallurite seas naisi vaid üks protsent. Rootsi jalgpallikultuur erineb taanlaste omast teravalt ka õlletarbimise osas. Kui Taanis on õlu ja jalgpall sotsiaalse elu ja kultuuri loomulik osa, siis Rootsis pakutakse vutimängul kohvi.

Võrreldes naabritega on norralased kirglikud Inglise klubijalgpalli austajad. Mõne aasta taguste andmete järgi olid Briti jalgpalli toetajate Skandinaavia liidu

55 000 liikmest 90 protsenti norralased. Kui Londoni Arsenal 2004. aastal kohtus Meistrite liigas võõrsil Trondheimi Rosenborgiga, võttis teda vastu Arsenali norralastest fännide loosung «Norra meeskonnad – Norra fännid». Antropoloog Hans Hognestad on kaasmaalaste tulist kaasaelamist Inglise klubivutile nimetanud tabavalt «kirglikuks paguluseks». Norras tegutseb ka väga sõjakas profimängijate ametiühing, mis on Norra ametiühingute liige.

Selliste erisuste taustal on mõistetav, et Eesti jalgpalli ühisosa leidmine Põhjamaade jalgpalli kui tervikuga on võimatu. Ka meie ise oleme muutumises. Läinud sajandi üheksakümnendatel aastatel rahvuslikku vutti taaselustades mängisime norralaste stiilis «primitiivset» jalgpalli. Nüüd oleme end leidmas taanlaste eeskujul «Balti latiinodena», kes oskavad ka palli hoida ja seda rünnakul jalalt jalale liigutada.

Kõigele maailmast ülevõetule peame lisama küüditamistest ja tagakiusamistest karastatud eesti vaimse põikpäisuse, füüsilise sitkuse, regivärsi meloodia monotoonsuse ja järjepidevuse vastase uinutamiseks ja mahasurumiseks, laulupidude rõõmu ning läbi kvaliteetse koolituse ka paindliku treeneri- ja mängijatarkuse.

Aja jooksul võime Põhjala riikide tasemeni jõuda igas eluvaldkonnas. Meie ühiskonnad ja nende ülesehitus võivad olla sarnased ning arusaamad elule ja ajaloole näida sarnased. Aga ka siis jäävad meie väliselt nivelleeritud mentaliteete alati eristama rituaalsed konfliktid ja neid saatev sõjasõnavara, mille puhub lõkkele lähenev jalgpallimatš.

Ajalugu elustub taas, sõda kordub uuel tsiviliseeritud kujul. Taanlased tulevad Tallinna oma lipu järele, meie sõidame Rootsi Sigtunat hävitama. Selles mängusõjas on varjul õpetlik hoiatus: poliitkorrektsus ei tohi uinutada ühtki rahvast, sest vaatamata mis tahes liitudele ja lepingutele on viimases hädas kõik väljas üksnes enda eest.