Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Kes meist ei teaks seda kõnekäändu, millega osutatakse keelekasutuse avavale või koguni reetvale iseloomule. Kuigi keel vormib ka meelt (mõisteid, mälukujundeid), paljastab kõneldud keel, selle toon ja tunderõhud, lausungis kasutatavad märksõnad või metafoorid kõneleja meeleseisundit (ärevust, tüdimust, väsimust), hoiakuid või tahtmisi.

Sagedasemad avalikkuse ees kõnelejad on poliitikud. Midagi pole teha, nad peavad arvestama, et iga sõna võidakse nende vastu pöörata. Kuuleme ju lakkamatult, kuidas suhtlusfirmad või nõunikud siluvad või täpsustavad oma klientide või ülemuste arvamusi à la «mida x või y tegelane tegelikult öelda tahtis» Tahtis või mitte, lendu lastud mõte elab juba oma elu.

Viimaste aegade «säravateks» näideteks on peaministri ebaõnnestunud kalambuur riigikogu infotunnis ja haridusministri salvava nüansiga küsimus Paide gümnaasiumis õpilaste vanemate palga kohta. Äsja paistis aga samaga silma Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. «Aktuaalse kaamera» nädalakokkuvõtte saatele antud intervjuus ütles ta: «Selleks et luua uus Boroditš, on meil vaja kolmveerand aastat, nii et järgmisteks kohalikeks valimisteks on ta olemas. Selleks et luua uus Seppik, on natuke rohkem aega vaja, aga ma arvan, et ka mitte üle aasta.»

See oli vastus intervjueerija küsimusele, kas erakonnast säravate ja teenekate liikmete lahkumine võib kahjustada erakonda. Vältimaks kontekstist väljarebimist, tsiteerin Savisaare vastuse esimest poolt: «Iga inimese lahkumine kahtlemata kahjustab erakonda, aga teiselt poolt ma olen veendunud, et iga inimese asemele leiab kellegi uue, kes tuleb ja teeb ja kes on särav leid kogu erakonna jaoks.»

Muidugi ei kahtle keegi, et leitakse ­uusi tegijaid, kuid ei saa luua (kloonida!) uut Boroditšit ega ka Seppikut. Võrdlus oli alandav ja hoiatav mõlema isiku suhtes, sest iga inimene on kordumatu – ka erakonnaliikmena. Võrdlus oli reetlik (mis keelel, see meelel!) selles mõttes, et osutas erakonna eliidi tehnoloogilisele poolele. Nüüd siis teame, et väljapaistvaid parteipoliitikuid «luuakse», mitte nad ei tõuse omaenda andekusest või võimekusest. Nad on tehtud häältekrattideks valimistel. Võrdlus reetis ka erakonnaliidri nördimust, aga võib-olla ka väsimust või hirmu siseopositsiooni ees.

Minu jaoks võimendus see repliik Tarass Bulbale omistatud ütlemisena oma pojale enne viimase hukkamist «mina sinu sigitasin, mina su ka tapan». Ma tunnistan selle võimenduse dramaatilisust. Aga mulle on vastuvõtmatu Eesti poliitikas ikka ja jälle end ilmutav ülbus või sõltlaslik inimesekäsitus.