Vivian Loonela ⟩ Kas oleme valmis suuremaks Euroopaks?

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen Kiievis mõni päev enne Euroopa Komisjoni laienemisraporti avaldamist. Foto: Thomas Peter

Samaaegselt Ukraina ja teiste riikide liitumisega peab Euroopa Liit olema valmis ka end reformima, ütleb Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Vivian Loonela.

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi allkirjastas eelmise aasta 28. veebruaril, täiemahulise sõja viiendal päeval, Ukraina liitumisavalduse Euroopa Liiduga. See oli selge märk, et Ukraina võitleb oma vabaduse ja iseseisvuse eest mitte ainult riigina püsima jäämiseks, vaid ka selle nimel, et saada vaieldamatuks osaks läänest ja muuta oma riik senisest euroopalikumaks ja avatumaks. Kahtlemata andis see kohe sõja alguses tehtud samm innustust Ukraina võitlejatele.

Aga samamoodi oli see kui energiasüst kogu ELi laienemispoliitikale, mis viimastel aastatel oli hoogu kaotanud. Sel on mitmeid põhjuseid, ennekõike, et selle sajandi esimese kümnendi laienemised 2004. ja 2007. aastal olid nii mastaapsed. Viies laienemisring oli kaugelt suurim kogu ELi ajaloos, tuues juurde kokku 13 riiki ja üle 100 miljoni uue Euroopa kodaniku. Vastupidiselt 1990. aastaile liitusid seekord ennekõike vaesemad riigid, mis muutis märgatavalt senist maksjate ja saajate tasakaalu euroliidus. Sellest saadik on erineva aktiivsusega käinud läbirääkimised Lääne-Balkani riikidega, kes pole küll suured, kuid on veel vaesemad ja pole oma reformides olnud nii tempokad kui näiteks Balti riigid või Poola omal ajal. Lisaks on EL tegelnud mitme kriisiga: euro- ja majanduskriis, rändesurve, koroonaepideemia.