Henri Zeigo ⟩ Impressioonid loovad silla mineviku ja tuleviku vahel

Paul Gauguini õlimaal «Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?» (1897). Museum of Fine Arts (Boston). Foto: Wikimedia Commons

• Impressioonid ehk muljed annavad võime ümbritsevat keskkonda erilisel moel tajuda.
• Impressioon on nii individuaalne, et see jääb kõrvalseisjate jaoks ligipääsmatuks.
• Mida iganes keegi muljena kogeb, ei mõjuta see seda, kuidas asjad maailmas tegelikult on.

Ehkki impressioonid rikastavad inimese kogemust, võivad need olla ka ekslikud tegelikkusest ülevaate saamisel. Sageli keerab suhtlus sotsiaalmeedias sellele omajagu vinti peale, sest ka seal puudub enamikul vestlejatest vahetu kogemus kõnealuse allikaga, kirjutab Postimehe arvamustoimetaja Henri Zeigo.

Kunstnik Paul Gauguin on maalinud teose, millel on omapärane pealkiri «Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me läheme?». Neid küsimusi võime endalt küsida sõltumata ajastust. Ka praegusel ajal, kui tehisintellekti arendamine on seadnud inimkonnale uue väljakutse, tekib tahtmine vaadata endasse ja mõelda, mis teeb inimeseks olemise eriliseks ja kordumatuks.

Üheks võimaluseks on toetuda impressioonidele ehk muljetele, mis rikastavad inimeste kogemust ja annavad võime ümbritsevat keskkonda erilisel moel tajuda. Mõiste «impressioon» on iseenesest kasutuses nii kunstis kui ka vaimufilosoofias ning küllap leiab sealt ka lähtuvalt autoritest erinevaid definitsioone ja teoreetilisi käsitlusi.

Minu jaoks on impressioon valikuline kogum uskumusi, tundmusi ja aistinguid, mis saavad intuitiivselt inimese teadvuses kokku ja mis aitavad selle kogejal kas mõne konkreetse nähtuse või ümbritsevaga suhestuda. See saab toimida üksnes mälu ja kujutluse osalisel koostoimel. Mäletamise abil saame esile tuua üksikuid seikasid ja kirjeldusi minevikust, kujutlemine aga aitab neist luua mingisugust tervikut, mille põhjal saab inimene anda hinnanguid või vastu võtta otsuseid. Sellisena loovad impressioonid silla mineviku ja tuleviku vahel.

Kitarrimäng võib näiteks mõnes kuulajas esile kutsuda minevikumälestused sellest, kuidas ta ise raskuste kiuste üritas pillimängu selgeks saada, ja sonimüts meenutada lahket ja heasüdamlikku vanaisa.

Kui me meenutame näiteks enda jaoks olulist inimest ja püüame temast mingit ettekujutust saada, siis tugineme me intuitiivselt vaid valitud episoodidele, kirjeldustele, isikuomadustele, mis ühtäkki saavad määravaks selle inimese profileerimisel.

Tekkinud impressiooni alusel saab otsustada, kuidas see isik meile nähtub. Teisalt on impressioonid oma olemuselt sattumuslikud. Võime mälusopist aluseks võtta üha uusi kirjeldusi, mis võivad erineda üksteisest kui öö ja päev, ning luua selle põhjal järgmist üldmuljet. Mõned neist jäävad ka domineerima, olles meenutajale justkui kinnisideeks või filtriks, kuidas ta tahab seda inimest näha.

Kuid küsimus ei ole pelgalt mineviku toomises üha uuesti tänapäeva, sest ka vahetud kogemused inimeste, asjade või paikadega sünnitavad teadvuses eriskummalisi muljeid. Näiteks jalutades vanalinnas ringi ja nähes sonimütsiga tänavamuusikut kitarri sõrmitsemas, võib tekkida mitmeid teisigi assotsiatsioone lisaks sellele, mis on juba niigi silmaga nähtav. Kitarrimäng võib näiteks mõnes kuulajas esile kutsuda minevikumälestused sellest, kuidas ta ise raskuste kiuste üritas pillimängu selgeks saada, ja sonimüts meenutada lahket ja heasüdamlikku vanaisa.

Ehkki tegemist on eri kogemustega, võivad need otsustavaks saada ka selle tänavamuusiku määratlemisel. Sedasi võib mälu ja kujutluse koostoimel tekkida impressioon sellest, milline see tänavamuusik võiks selle vaataja jaoks olla. Kas see võiks olla heasüdamlik muusik, kes üritab kitarrimängu keerukuse kiuste endale lisaraha teenida?

Paraku pole seda võimalik lõpuni mõista, sest impressioon on oma olemuselt nii individuaalne ja sisekaemuslik, et see jääb kõrvalseisjate jaoks ligipääsmatuks. Oluline on rõhutada, et mida iganes keegi muljena kogeb, ei mõjuta see seda, kuidas asjad füüsilises maailmas tegelikult on ega sea kahtluse alla faktipõhisust. Pigem toob impressioon esile meie sisemaailma rikkuse ja laseb tajuda asju läbi erinevate perspektiivide.

Nagu näitas tänavamuusiku juhtum, siis ega sonimütsi alt ei lisanduks vaataja silmade ette kellegi vanaisa, vaid see on lihtsalt üks seos minevikust.

Kuid miks rääkida impressioonide puhul üldse mälu ja kujutluse koostoimest? Miks on vaja mälu ja kujutlust ühte patta panna. Lühidalt öeldes: eraldiseisvalt nad ei oleks impressiooni kogemiseks piisavad. Tooksin paralleeli aja ja ruumiga. Me võime rääkida eraldi ajast ja ruumist, kuid kõneledes aegruumist me laiendame oluliselt oma loodusteaduslikku maailmapilti. Nii on see ka mälu ja kujutluse puhul.

Mälu aitab esile tuua väga konkreetseid mälestusi, mis on seotud ühe kindla aja ja kohaga. Impressiooni olemust arvestades ei ole see oluline. Impressiooni loomisel saavad väga erinevad mälestused sõltumata nende varasemast kontekstist kokku ühes tervikus, selle kõige meenutaja olevikulises teadvuses. Olgu need kellegi visuaalsed iseärasused või käitumuslikud nüansid mõnest varasemast juhtumist. Kuid kas selle tulemuseks ei ole mitte veider kujutluspilt, mis sarnaneb Picasso maaliga? Või nagu teeb tehisintellekt, kui ta võtab veebiavarustest hulga andmeid ja loob selle põhjal nihestunud reaalsusega pildi näiteks laval rokkivast paavstist?

Ent siin on juba teine konks. Impressioon ei saaks olla ka kujutluspilt – ehkki neil kahel on palju teisi ühiseid jooni, nagu sattumuslikkus ja reaalsusest irdumine –, sest selle tulemusena ei muutuks otsesõnu midagi selle vaadeldava objekti juures.

Nagu näitas tänavamuusiku juhtum, siis ega sonimütsi alt ei lisanduks vaataja silmade ette kellegi vanaisa, vaid see on lihtsalt üks seos minevikust. Impressioon ei võta lõplikult valmis kuju meie teadvuses, sest nagu varem öeldud, pigem on see kogum erinevad tundmusi, uskumusi ja aistingud vms, mis mingil hetkel on meie teadvuses dominantsed ning mille abil inimene, kes seda muusikut jälgis, üritab nähtut enda jaoks mõtestada.

See kogum võib muidugi ajas muutuda ja täieneda, kui selleks antakse põhjust. Näiteks kui vaatleja saab pillimehest midagi uut teada vms. Ehk on siis isegi põhjust luua uus impressioon, kui eelmisega ei rahulduta.

Kuulujuttude puhul ei ole inimesel tavaliselt vahetut kogemust kuulduga. Esmalt muidugi peab kuulujutust teadasaaja olema veendunud, et kõneleja räägib tõtt ega ürita teda kuidagi eksiteele suunata.

Ja siit jõuame järgmise olulise aspektini impressiooni juures, milleks on kogukondlikkus. Muljeid võime ise luua kui ka lasta asjadel endil neid meie teadvuses tekitada, kuid samas on need kergesti muutuvad sotsiaalse läbikäimise tulemusena. Kui mõelda kasvõi kuulujuttude peale.

Kuulujuttude puhul ei ole inimesel tavaliselt vahetut kogemust kuulduga. Esmalt muidugi peab kuulujutust teadasaaja olema veendunud, et kõneleja räägib tõtt ega ürita teda kuidagi eksiteele suunata. Isegi kui kogu lugu vastab tõele, on kuulaja positsioonis, kus ta on sunnitud alateadvusest leidma mingeid vasteid, et saada juhtunust või kõneldavast isikust mingit ettekujutust. Kui tal pole sellest vahetut kirjeldust võtta, võib juhtuda, et ta peab toetuma mälusopis mingisugustele analoogsetele näidetele. Kuid selle tulemuseks võib olla üsna vildakas impressioon, mis viib reaalsusest ühe kaugemale.

Ehkki impressioonid rikastavad inimese kogemust, võivad need olla ka ekslikud tegelikkusest ülevaate saamisel. Sageli keerab suhtlus sotsiaalmeedias sellele omajagu vinti peale, sest ka seal puudub enamikul vestlejatest vahetu kogemus kõnealuse allikaga.

Impressioonid ei hiilga just tõendusallikana, kuid neil on siiski erakordne võime siduda ja põimida kokku eri põlvkondade ajaloolised kogemused, olgu selleks näiteks legendid ja müüdid. Tõsi on see, et ka müütide puhul on omajagu kaheldav, kas neil on üldse olemas esmast ja vahetut kogemust, millele kõik järgnev toetub. Sellest hoolimata loovad põlvest põlve edasi antavad kirjeldused ja lood näkineidudest, koerakoonlastest ja ahjualusest igas järgnevas kuulajas uusi impressioone.

Kui kaks juhuslikku jalakäijat silmavad samaaegselt ühte kassi, siis võib juhtuda, et neil mõlemal tekib mingisugune impressioon Bulgakovi kassist.

Nii võib näha, kuidas ühel perioodil domineerivad ühesugused muljed, teisel järgmised ja kolmandal hoopis midagi muud. Ometi viivad impressioonid tagasi meie vaimsete juurteni, sinna, kust tulevad meie esivanemad, ühendades meie maailmapilte justnagu mingisuguse hapra niidi või erilise põhjusliku suhte läbi.

Muutustest maailma tunnetamisel saab üldiselt aru kunstnike, kirjanike, luuletajate, filmitegijate, muusikute loomingu kaudu, sest nende isiklikud impressioonid kajastuvad ka viimases. Mitte küll sõna otseses mõttes, sest iga inimese alateadvuses toimuv jääb ikkagi tema enda salamaailmaks edasi. Võime romaanis elada kaasa Andres Paasi tegemistele ja läbielamistele, kuid millised nüansid said selle karakteri loomisel määravaks ja mida tegelikult tahtis autor kirjapanduga öelda, jääb lugejale lõpuni kättesaamatuks.

Samas aitab looming lähendada erinevaid inimesi täiesti ootamatul moel. Kui kaks juhuslikku jalakäijat kohtuvad trammipeatuses ja silmavad seal samaaegselt ühte kassi, mis paneb neid ebameeldivalt muhelema, siis võib juhtuda, et neil mõlemal tekib mingisugune impressioon Bulgakovi kassist. Millised omadused selle looma profileerimisel mõlemal peatuses viibijal aluseks said, polegi niivõrd oluline, kuivõrd pelk oletus, et keegi teine võib toetuda oma mõttetegevuses samale teosele.

Kokkuvõtteks, impressioonid seovad meid minevikuga, nad on olulised vahetult ümbritseva tajumisel ja mõtestamisel, kujundades meie väärtushinnanguid ja maailmapilti homse suhtes. Nad võivad ühtaegu rikastada kogemust, kuid panna meid eemalduma reaalsusest. Kuid ennekõike on impressioonid osa meie salapärasest sisemaailmast, mis jääbki võõrastele kättesaamatuks.