/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2023/11/08/15707229t1hcf8b.jpg)
- Ene Mihkelsoni esimene lühiromaan pälvis 1983. aasta kevadel Loomingu proosapreemia.
- 2018. aastal asutati Mihkelsoni vaimse pärandi hoidmiseks ja käsitlemiseks Ene Mihkelsoni Selts.
Ene Mihkelsoni loomingust kirjutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann.
Ajakirja Looming 1982. aasta viimases numbris debüteerib senine kirjanduskriitik ja neli sügavmõttelist luulekogu avaldanud Ene Mihkelson (1944–2017) romaaniga «Matsi põhi». Lühiromaaniks tituleeritud teos pälvib 1983. aasta kevadel Loomingu proosapreemia ning ilmub sügisel kaante vahel koos teise lühiromaaniga «Kuju keset väljakut». Vastukaja viitab üheselt, et eesti kirjandusväljale on astunud suveräänse käekirjaga autor, mis juba iseenesest on eeldus hõivata parnassil kõigutamatu positsioon.
Mihkelsoni järgmised teosed võimendavad nii «Matsi põhja» temaatikat (metsavendlus, hülgamised ja reetmised, üksindus, identiteedi ja tõe otsingud läbi valede rägastiku) kui ka kujundiloomet, diamonolooge, tegeliku ja unenäolisuse vahekordi.
Romaanid «Nime vaev» (1994) ja «Ahasveeruse uni» (2001) tõstavad ta eesti kirjanduse kaanoni väärseks autoriks. Kirjandusloolane Sirje Kiin on Mihkelsoni 60. sünnipäevale pühendatud loos kirjutanud, et mõlemad romaanid on «aastate pikku luuletaja poeetilise kuldsulega kirjutatud ja filosoofi vaimse sügavusega rikastatud». Mihkelson süüvivat «rahvusliku lähimineviku ränkadesse kompleksidesse kamikaze’liku julguse ja hämmastava põhjalikkusega».
Traumanarratiivist eesti mälukirjanduses ei saa üle ega ümber, mõeldes Mihkelsoni esikromaani aegsele ühiskondlikule ja kirjanduslikule kontekstile, 1980. aastate alguse vaimsele surutisele.
Süvitsi minek kulmineerub kirjaniku viimases luulekogus «Torn» (2010). Meil on kohustus vaevast kõnelda, «et katkestada/ohvriksolemise ülistus Surm ei ole eimiski». Just selles «eimiskiks uhtmise tuhas matame ühte hauda/nii tapja kui tapetu sest kõigil on hing». Leppigu nemad seal surmas omavahel, aga see ei tühistavat meie kohustust määratleda, kelle järglaste hulka üks või teine meist kuulub.
«Ahasveeruse uni» on olnud analüüsiobjekt kirjandusteadlase Eneken Laanese doktoritöös subjektist ja mälust nõukogudejärgses eesti romaanis (2009). Traumanarratiivist eesti mälukirjanduses ei saa üle ega ümber, mõeldes Mihkelsoni esikromaani aegsele ühiskondlikule ja kirjanduslikule kontekstile, 1980. aastate alguse vaimsele surutisele.
Ometi oli juba ilmunud Rein Saluri, Mats Traadi, Jaan Kruusvalli, Jaan Krossi teoseid. 1985. aastal kulmineerub see isikliku ja sotsiaalse mälu kuristikuliku sügavuse loodimisega Viivi Luige «Seitsmendas rahukevades». 2018. aastal asutatakse Mihkelsoni vaimse pärandi hoidmiseks ja käsitlemiseks, aga ka eesti kultuuri laiema mõtestamise tunnustamiseks Ene Mihkelsoni Selts.
«Matsi põhi», mille mõistmiseks lugeja peaks tingimata alustama lavastaja ja eesti mälu-uurija Merle Karusoo vestlusest Ene Mihkelsoniga («Jutupaunik ja metsavend», 1984), lõpeb ilmsi nähtud une kirjeldusega, ent niisama tähenduslik on ka romaani «Kuju keset väljakut» lõpulause: «Olla üks kõigi seast tähendab ju mitte kunagi lõplikult kaduda.»
/nginx/o/2023/11/08/15707232t1h0ca5.jpg)