JUHTKIRI ⟩ Eesti 200 allakäik

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti 200 loosungid on osutunud õõnsaiks.
• Erakond pole suutnud end mitmes skandaalis selgelt positsioneerida.
• Eesti 200 on jäänud Reformierakonna varju.

Riigikogu esimehe Lauri Hussari lahkumine Eesti 200 juhi kohalt on lihtsalt veel üks märk selles reas, kuidas tänavu värskelt riigikogusse valitud erakond suutis vaid loetud kuudega umbes poole oma toetusest maha mängida.

Inimestel on tihtipeale ootus, et poliitikasse tuleks uus jõud. Sellega kaasneb lootus, et nüüd midagi muutub. Tuleb keegi, kes teeb asju paremini kui need, kes on juba aastaid poliitikas tegevad ning on oma tugevad ja nõrgad küljed ammu kõigile ette näidanud. Keegi, kes oskab asju vaadata kõrvalseisja pilguga, mitte teha kõike samamoodi, nagu seda on alati tehtud. Mis siis, et varasemad uue poliitika lubajad on tavaliselt mitte kuigi palju hiljem areenilt kuulsusetult kadunud või sulandunud teiste, juba kogenud poliitikute massi.

Tänavustel valimistel oli selline uus tulija Eesti 200. Nad küll mingit tohutut häältesaaki ei kogunud, 13,3 protsenti valimas käinutest, kuid neil oli mitu korraliku tulemuse teinud kandidaati, lisaks meteoorina Eesti avalikkusesse sööstnud Johanna-Maria Lehtme 5260 valijaga. Tulemuseks 14 kohta riigikogus, spiikrikoht ja mitu ministripositsiooni.

Pärast valimisi juhtus aga see, mida Eesti 200 kriitikud juba varem kahtlustasid. Uhked lubadused osutusid õõnsateks loosungiteks. Värskelt poliitikasse saabunutel napib tihtipeale kogemusi, kuidas vältida ämbreid, millest kogenumad tegijad oskaksid mööda astuda.

Valitsuses on Eesti 200 jäänud Reformierakonna varju. Kui sotsiaaldemokraatidel on Reformierakonna aadressil mõnikord midagi teravamatki öelda, siis Eesti 200 poliitikud hoiavad peaministriparteid toetavat liini. Nende valijatel võib tekkida õigustatud küsimus, mille poolest need kaks erakonda siis tegelikult üldse erinevad.

Eesti 200 käekäik on järjekordne õppetund sellest, kuidas tegelik elu ja poliitika on märksa keerulisemad kui ilusad lubadused, mida valimistel välja käiakse.

Erakonnale, kes lubas valijatele uut kvaliteeti, mõjub iseäranis halva märgina asjaolu, et Eesti 200 veskikiviks on olnud ka erinevad väärtusprobleemid. Kõigepealt ei suutnud erakond tükk aega korralikult reageerida Lehtme ümber lahvatanud skandaalile. Kaja Kallase abikaasa idavedude skandaali kohta pole Eesti 200 liikmetel samuti vaat et midagi öelda olnud. Pigem on nad peaministrile takka kiitnud, nagu oleks kõik kõige paremas korras.

Eesti 200 on püüdnud end positsioneerida kui erakonda, kellel on pikk plaan. Sellest ei paista tegelikus poliitikas just kuigi palju välja. Muidugi, eks pikka plaani ongi keeruline teostada igapäevase demokraatliku poliitika raamides. Selles pole tihtipeale kohta pikematele kavadele, tuleb hoopis sõlmida lühiajalisi kompromisse, et järgmine nädalavahetus edukalt üle elada.

Eesti 200 käekäik on järjekordne õppetund sellest, kuidas tegelik elu ja poliitika on märksa keerulisemad kui ilusad lubadused, mida valimistel välja käiakse. Valijatel tasub ikka alati mõelda, kas uut ja paremat lubaval seltskonnal on ka tegelikku sisu, millega neid kõlavaid sõnu ellu viia.