JUHTKIRI ⟩ Eesti peab oma energeetikapoliitika süsteemselt läbi mõtlema

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Allesjäänud gaasitoru rikke korral satuks Eesti mõne päevaga keerulisse olukorda.
• Eesti võib nelja aasta pärast seista silmitsi elektri varustuskindluse probleemiga.
• Sellist ebakindlust energeetikas me ei saa lubada Venemaa kõrval asuva riigina.

Eesti energeetikapoliitika tähendab pigem aukude lappimist kriisi- või sellele eelnevas olukorras kui läbimõeldud ja süsteemset lähenemist riigi energiavajadustele.

Postimees kirjutab, et saabuvale talvele läheb Eesti vastu vaid ühe gaasitoruga, sest Balticconnector Soome lahes sai kahjustada ja seda pole võimalik uuesti töökorda seada enne aprilli. Seega ühendab meid gaasiga vaid toru Lätist.

Ehkki Läti gaasimaardlad on täis, on üksnes ühe ühenduse olemasolu riskantne, sest allesjäänud gaasitoru rikke korral satuks Eesti mõne päevaga keerulisse olukorda, nii et pole välistatud ka eriolukorra väljakuulutamine. Ühendus Lätiga on vastu pidanud umbes 30 aastat, kuid praegu viibime täiesti teistsuguses julgeolekuolukorras kui 30 aastat tagasi.

Soome kriminaalpolitsei lähtub Balticconnectori juhtumi uurimisel eeldusest, et gaasitoru kahjustamine polnud õnnetus, vaid selle taga oli tahtlik tegu. Järelikult on kellegi huvi meie energeetilisi ühendusi kahjustada, arvestades eriti, et Balticconnectori kahjustamine riivab rohkem Eestit kui Soomet, kel on palju alternatiivseid ühendusi. Järelikult ei saa välistada sabotaaži võimalust ka Läti gaasitoru puhul.

Eleringi endine juht Taavi Veskimägi pakub ühe võimalusena välja, et lisaühendus saadakse Värska-Luhamaa gaasitoru rajamisega, nii et see ühendataks Riia-Pihkva gaasitoru külge. Kuid küsimus on, miks seda liigutust varem ei tehtud – on ju energeetikas riskide maandamine üks olulisimaid küsimusi. Praegu näeb kogu asi välja ikkagi kiire traageldusena, millega Elering ja ka riigikantselei üritavad tegemata tööd peita.

Säärane tohuvabohu energeetikas on seda imekspandavam, kui arvestada, et Eesti on n-ö eesliinil, Venemaa kõrval asuv riik.

Asja ei tee paremaks ka teadmine, et LNG-terminali jõudev laadimiskäpp ei lahenda Eesti varustuskindluse probleeme, sest vaja on veel ujuvterminali, kuid see tuleb tellida mitu kuud ette. Selleks ajaks on aga talv juba läbi saanud. LNG-saaga on järjekordne näide Eesti energeetilisest saamatusest, sest pidime LNG-terminali jagama Soomega, aga praegu pole LNG-terminali kaudu Paldiskis võimalik gaasi vastu võtta.

Ent peale gaasi ähvardab Eestit ka elektri varustuskindluse küsimus. Riigikontrolli eile avaldatud raport maalib kurva pildi, sest selle järgi võib Eesti nelja aasta pärast seista silmitsi elektri varustuskindluse probleemiga. Veel märgitakse raportis, et riik sooviks toota taastuvelektrit samas mahus, kui riigis aastas elektrit tarbitakse, kuid selle eesmärgini jõudmiseks pole tegevuskava ning kliimaministeerium ei kavatse seda ka koostada.

Säärane tohuvabohu energeetikas on seda imekspandavam, kui arvestada, et Eesti on n-ö eesliinil, Venemaa kõrval asuv riik. Aastaid oleme kritiseerinud Lääne-Euroopa naiivsust, kui nad lootsid Vene gaasile ega mõelnud energeetilisele mitmekesisusele. Kusjuures märgid Venemaa jõuvõtetest energeetikas ilmnesid ammu enne Ukraina täiemahulist sõda 2022. aastal. Mida meie seni ootasime, on vist miljoni dollari küsimus.