JUHTKIRI ⟩ Mugav rong ja ebamugavad küsimused

Rongiliiklus Tartu ja Riia vahel on üks võimalikke ideesid. Foto: Raul Mee

• Kas laenatavat raha on õige kasutada aastaks rongi peale?
• Tartu-Riia planeeritava rongliini kohta tuleb esitada küsimusi.
• Bussiliiklus Tartu ja Riia vahel toimib.

Reedene Postimees kirjutas uudisest, mis kindlasti rõõmustab kõiki tartlasi. Kui mõni ettenägematu asjaolu poliitikute plaane ära ei riku, siis saab ehk juba järgmise aasta suvel rongiga Tartust Riiga sõita. Et järgmisel aastal on Tartu Euroopa kultuuripealinn, siis võiksid selle uudise üle rõõmustada ka kõik kultuuripealinna külalised.

Reedene Postimees kirjutas uudisest, mis kindlasti rõõmustab kõiki tartlasi. Kui mõni ettenägematu asjaolu poliitikute plaane ära ei riku, siis saab ehk juba järgmise aasta suvel rongiga Tartust Riiga sõita. Et järgmisel aastal on Tartu Euroopa kultuuripealinn, võiksid selle uudise üle rõõmustada ka kõik kultuuripealinna külalised.

Kas kõigil teistel ka on põhjust Tartu rahvusvahelise rongiühenduse üle rõõmustada, sõltub sellest, kuidas hinnata 300 000-eurost väljaminekut, mis Eesti maksumaksjatel tuleb enda kanda võtta. Just nimelt enda kanda võtta, mitte välja käia, sest Eesti maksumaksjal ei ole seda raha. Eesti järgmise aasta kulud ületavad tulusid 880 miljoni euro võrra.

Sellel suvel korraldatud 500 miljoni eurose võlakirjaemissiooni intressimääraks kujunes pisut üle 3,6 protsendi ja järelikult laename me kõik selle intressiga raha, et järgmisel aastal saaks Tartust rongiga Riiga sõita.

Iseenesest ei ole selles mitte midagi halba, kui laenatakse raha ja tehakse sellega häid asju. Ja eriti hea on see, kui neid häid asju tehakse üle kogu Eesti. Aga see ei tähenda, et ei võiks ega tuleks küsimusi esitada.

Esimene küsimus on, miks peab maksumaksja laenama 300 000 eurot selleks, et saaks paar korda päevas Tartust Riiga sõita. On ju olemas kõigi mugavustega bussid, millega saab sedasama teha. Kusjuures bussid ei lähe maksumaksjale mitte sentigi maksma. Sõiduaeg on küll neli ja pool tundi rongi kolme ja poole tunni asemel, kuid see-eest on lõpp-peatus Riia lennujaamas.

Ajal kui tikutulega kärpekohti otsitakse, ei ole küsimustest pääsu. Rongiga võib tõesti olla mugav kulutuuripealinna sõita, aga ainult siis, kui küsimused ebamugavust ei tekita.

Ilmselt ei saa maksumaksja kulu olla seotud kliimaeesmärkidega, sest Riiga ei hakka sõitma mitte vesiniku- ega elektri-, vaid diiselrongid.

Teine küsimus on, kas üheks aastaks on ikka mõistlik seda rongi käima panna. Nimelt ütles kliimaminister Kristen Michal (RE), et raha on olemas ainult üheks aastaks. Muidugi saab sellele küsimusele vastata nii, et aasta ongi selleks, et proovida ja vaadata, ja kui sõitjaid on rohkesti, siis saab toetusega jätkata.

Samas on raske mitte nõustuda reedese Tartu Postimehe juhtkirjaga, et kui asi nii oleks, siis oleks bussiettevõtja Hugo Osula juba ammu pannud Riia vahet sõitma kümme bussi päevas. Praegu on neid kolm ja ühte diiselrongi mahub samuti umbes kolm bussitäit inimesi. Kust tuleb mitu korda rohkem reisijaid?

Ja kolmas küsimus on, kas laenuraha on üldse õige kulutada selleks, et saaks ühe aasta rongiga sõita. Kas Tartu linnal ei ole tõesti kohti, kuhu raha püsivamalt investeerida? Näiteks kirjutab laupäevases AKs kirjanik Imbi Paju sellest, kuidas Tartu sanatooriumi pargis laguneb juba aastaid kunagine Oskar ja Aino Kallasele kuulunud maja.

Samasuguste küsimustega võiks pikalt jätkata, sest ajal kui tikutulega kärpekohti otsitakse, ei ole nendest pääsu. Rongiga võib tõesti olla mugav kulutuuripealinna sõita, aga ainult siis, kui küsimused ebamugavust ei tekita.