Reedene Postimees kirjutas uudisest, mis kindlasti rõõmustab kõiki tartlasi. Kui mõni ettenägematu asjaolu poliitikute plaane ära ei riku, siis saab ehk juba järgmise aasta suvel rongiga Tartust Riiga sõita. Et järgmisel aastal on Tartu Euroopa kultuuripealinn, võiksid selle uudise üle rõõmustada ka kõik kultuuripealinna külalised.
Kas kõigil teistel ka on põhjust Tartu rahvusvahelise rongiühenduse üle rõõmustada, sõltub sellest, kuidas hinnata 300 000-eurost väljaminekut, mis Eesti maksumaksjatel tuleb enda kanda võtta. Just nimelt enda kanda võtta, mitte välja käia, sest Eesti maksumaksjal ei ole seda raha. Eesti järgmise aasta kulud ületavad tulusid 880 miljoni euro võrra.
Sellel suvel korraldatud 500 miljoni eurose võlakirjaemissiooni intressimääraks kujunes pisut üle 3,6 protsendi ja järelikult laename me kõik selle intressiga raha, et järgmisel aastal saaks Tartust rongiga Riiga sõita.
Iseenesest ei ole selles mitte midagi halba, kui laenatakse raha ja tehakse sellega häid asju. Ja eriti hea on see, kui neid häid asju tehakse üle kogu Eesti. Aga see ei tähenda, et ei võiks ega tuleks küsimusi esitada.
Esimene küsimus on, miks peab maksumaksja laenama 300 000 eurot selleks, et saaks paar korda päevas Tartust Riiga sõita. On ju olemas kõigi mugavustega bussid, millega saab sedasama teha. Kusjuures bussid ei lähe maksumaksjale mitte sentigi maksma. Sõiduaeg on küll neli ja pool tundi rongi kolme ja poole tunni asemel, kuid see-eest on lõpp-peatus Riia lennujaamas.
