Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Urmas Kõljalg Kuidas jõuda looduse digitaalse teisikuni? (4)

Rakutüvede digitaalne arendamine ühendab sünteetilise bioloogia ja IT võimalused, et saaks luua täiesti uute funktsionaalsustega rakke.
Rakutüvede digitaalne arendamine ühendab sünteetilise bioloogia ja IT võimalused, et saaks luua täiesti uute funktsionaalsustega rakke. Foto: Gerd Altmann / Pixabay

Maailma eluslooduse digitaalse teisiku loomisega ei maksa kiirustada, ütleb akadeemik, Tartu Ülikooli mükoloogia professor Urmas Kõljalg.

Digitaalne teisik on lihtsalt öeldes arvutimudel, mis simuleerib reaalse maailma objekti või mingit protsessi. Avalikkusele on ilmselt üks kuulsamaid digitaalse teisiku näiteid NASA 1970. aastal kiiruga loodud mudel, mis simuleeris rikkis Apollo 13 kosmoselaeva. Eesmärk oli tuua selle meeskond turvaliselt tagasi maa peale. Termin Digital twin tuli esimest korda kasutusele küll alles 2011. aastal, aga teoreetiline ja praktiline töö oli kestnud juba vähemalt üle 50 aasta – alustades näiteks Alan Turingi uurimistööst.

Millised küsimused on olulised looduse digitaalse teisiku puhul? Looduse eripära võrreldes tehnoloogiaga on mudeli loomine millelegi, mida me ise loonud ei ole. Mistahes masin ehitatakse tänapäeval üldjuhul esmalt digitaalse teisikuna, mida saab testida ja uurida. Looduse puhul peame aga kõigepealt välja selgitama selle ehituse alates rakkudest kuni ökosüsteemideni. Teisisõnu on masinatega võrreldes tegevus ümber pööratud.

Tagasi üles