JUHTKIRI ⟩ Punahiinlaste nuhtlus

Taiwani sõjaväeparaad Taipeis. Foto: Daniel Ceng Shou-Yi

• Aeg on üle vaadata meie ettevaatlik suhtumine Taiwani.
• Diplomaatilisi suhteid saab arendada ka kaubandusesinduse kaudu.
• Rahvusvaheliselt tuleb tõstatada Tiibeti okupatsiooni küsimus.

Eestit külastab 8. novembril Hiina Vabariigi välisminister Joseph Wu Jaushieh. Jah, te lugesite õigesti. Jutt ei käi Hiina Rahvavabariigist, vaid Hiina Vabariigist ehk Taiwanist. Sellele saarele taganes Hiina valitsus 1949. aastal peale kodusõjas allajäämist kommunistidele.

On selge, et kommunistlik Hiina inkorporeeriks Taiwani esimesel võimalusel, kas hea või kurjaga. Vaadates Hongkongi omavalitsuse kurba saatust peale Hiina Rahvavabariigiga taasliitumist, meeldib emamaaga ühinemise mõte Taiwanil elavatele hiinlastele veelgi vähem. Enda vägivaldse ülevõtmise vältimiseks on Taiwan loonud arvestatava sõjaväe ning pehme heidutuse, mis muudab neid vajalikuks suurtele lääneriikidele: saarel valmib enamik maailma kõrgtehnoloogilistest mikrokiipidest.

Mentaalselt mõistab Eesti Taiwani olukorda hästi, sest ka meie elame suure ja agressiivse naabri kõrval. Ajalooliselt on Eesti siiski ametlikult toetanud ühe Hiina poliitikat ning eriti 1990. aastatel eksisteeris meie välissuhtluses lootus, et suurt Hiinat on võimalik välja mängida Venemaa vastukaaluna. Ukraina sõja kulg, samuti uiguuride represseerimine ning uute IT-lahenduste kasutuselevõtt inimeste järel nuhkimiseks on kõvasti kärpinud meie optimismi Hiina Rahvavabariigi suhtes. Arvestades autoritaarsete riikide praegust koondumist ühtsesse blokki on võib-olla aeg üle vaadata meie üliettevaatlik suhtumine Taiwani.

Hiina Rahvavabariigi kahepalgeline suhtumine Ukraina sõtta meenutab, et kommuniste ei saa kunagi lõplikult usaldada.

Jah, Hiina Rahvavabariik karistab viivitamatult neid, kes Taiwaniga mingilgi moel suhtlevad. Ilmselt ootab ka Eesti Vabariiki peale Taiwani välisministri külaskäiku ees karmisõnaline diplomaatiline noot, ehkki pole teada, et ta ametlikult ühegi valitsuse liikmega kohtuks. Meil pole siiski mõtet Hiinat karta, sest meie eksport sinna on olnud läbi aegade vahemikus 0,8–1,5 protsenti kogu ekspordimahust ja meie okupeerimiseks peaks mandrihiinlased tulema üle Venemaa, mida erinevalt Vabadussõja aegadest vist samuti siiski ei juhtu. Ka Tallinna-Helsingi tunneli ehitust Hiina rahadega me ei sooviks.

See ei tähenda, et peaksime kõige esimese Euroopa Liidu riigina looma diplomaatilised suhted Taiwaniga. Ent Taiwanil on kaubandusesindused 19 ELi riigis, sealhulgas Leedus ja Lätis. Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab, nagu ütles kunagine Mandri-Hiina kommunistide liider Deng Xiaoping. Diplomaatilisi suhteid saab igatahes arendada ka kaubandusesinduse sildi all. Ehkki meie Hiina välispoliitika on olnud pragmaatiline, ütleb justnimelt seesama pragmatism, et sellise Taiwani kaubandusesinduse loomist Eestisse pole mõtet enam edasi lükata.

Hiina Rahvavabariigi kahepalgeline suhtumine Ukraina sõtta meenutab, et kommuniste ei saa kunagi lõplikult usaldada. Ühe-Hiina-poliitika neile sobib, aga ühe-Ukraina-poliitika justnagu mitte, sest Ukraina tahab demokraatiat. Pealegi oleks aeg rahvusvaheliselt tõstatada Tiibeti okupatsiooni küsimus.