Tiina Tambaum ⟩ Miks me ennast vanuse pärast ise diskrimineerime?

Tiina Tambaum Foto: Sander Ilvest

Inimesed ei tohiks end oma ea tõttu tunda kõrvalejäetuna, nendib Haapsalu kolledži lektor Tiina Tambaum. 

Diskrimineerimine vanuse alusel on teadlaste hinnangul kõige levinum diskrimineerimise vorm, kuigi me räägime sellest hoopis vähem kui näiteks ebaõiglasest kohtlemisest soo, rahvuse või nahavärvi alusel. Diskrimineerimise kõige peenem vorm – enesediskrimineerimine – uudisekünnist kunagi ei ületa. Või olete näinud pealkirju «Kalju (72) unistab minna tagasi tööle, aga peab end liiga vanaks» või «Malle parandab pojapere katkisi sokke, sest muuks ta ju enam ei kõlba»?

Enesediskrimineerimine on teiste inimeste väljendatud negatiivsete hoiakute omaksvõtt, kus usk võimete vältimatusse allakäiku ja iseenda väärtuse vähenemisse saab osaks vanema inimese minapildist. Igapäevastes jutuajamistes sellest ei räägita, võimalik, et enda mahatrampimine on üldse teadvustamata. Ka teaduses on enesediskrimineerimist vähe käsitletud, pigem leiab kirjandust selle kohta, kuidas ja miks HIV-positiivsed või ülekaalulised ennast ise elust välja lõikavad.