Tiina Tambaum ⟩ Miks me ennast vanuse pärast ise diskrimineerime?

Tiina Tambaum Foto: Sander Ilvest

• Inimesed diskrimineerivad vanuse tõttu end ise.
• Eakatel inimestel olgu tugiisik, kes aitab.
• Ühiskond ei tohiks mõelda eakatest kui kõrvalejäetutest.

Inimesed ei tohiks end oma ea tõttu tunda kõrvalejäetuna, nendib Haapsalu kolledži lektor Tiina Tambaum. 

Diskrimineerimine vanuse alusel on teadlaste hinnangul kõige levinum diskrimineerimise vorm, kuigi me räägime sellest hoopis vähem kui näiteks ebaõiglasest kohtlemisest soo, rahvuse või nahavärvi alusel. Diskrimineerimise kõige peenem vorm – enesediskrimineerimine – uudisekünnist kunagi ei ületa. Või olete näinud pealkirju «Kalju (72) unistab minna tagasi tööle, aga peab end liiga vanaks» või «Malle parandab pojapere katkisi sokke, sest muuks ta ju enam ei kõlba»?

Enesediskrimineerimine on teiste inimeste väljendatud negatiivsete hoiakute omaksvõtt, kus usk võimete vältimatusse allakäiku ja iseenda väärtuse vähenemisse saab osaks vanema inimese minapildist. Igapäevastes jutuajamistes sellest ei räägita, võimalik, et enda mahatrampimine on üldse teadvustamata. Ka teaduses on enesediskrimineerimist vähe käsitletud, pigem leiab kirjandust selle kohta, kuidas ja miks HIV-positiivsed või ülekaalulised ennast ise elust välja lõikavad.

Räägin loo emeriitprofessor R-ist, kes käis regulaarselt, koer kaasas, hommikuti pargis võimlemas. Nägin, kuidas aasta-aastalt jäi koer töntsimaks, kuni jõudis kätte hommik, mil mees lonkis puude alla üksi. Paar päeva hiljem viipas professor mulle käega ja astus lähemale. «Kuule, sa tegeled nende vanemate inimestega. Kas on nii, et ma uut koera enam võtta ei tohi? Vanus juba selline, kõike võib juhtuda. Ma võin ju enne koera ära surra või juhtub tervisega midagi. Nad ütlevad, et see oleks looma suhtes vastutustundetu. Ja ongi ju! Või mis sa arvad?»

Kuulasin ja mõtlesin, et kui hea, et inimene arutab ja nõu küsib. Vastasin, et otse vastupidi, uus koer tuleb ilmtingimata võtta. Me ju ei tea, millal me sureme. Looma eest saab vastutada ka nii, et leiad inimese, kes lubab loomakese endale võtta, kui tõesti peaks midagi juhtuma. Ja mis kõige tähtsam, looma eest hoolitsemine, jalutuskäigud, vastutus, vajalikkuse tunne, emotsioonid – see kõik aitabki inimesel terve püsida ja elada üle igasuguste statistiliste prognooside. Professorit läbis kergendus. Ta astus tagasi oma puu juurde, hakkas hoogsalt jalgu vibutama ning mõne aja pärast nägin esimest korda elus jooksvat – ei, lausa lendavat – professorit. Paari kuu pärast postitas mees FBsse pildid väikesest korgist.

Enesediskrimineerimise lahendus on teised inimesed, kes võtavad kindlustaja, mitte kindluse rolli. Kindlustaja on olemas, aga laseb asjadel kulgeda. Kindlus on aga turvamüür, mille taha vanemas eas inimene abitult varjub.

Toon teise näite, mida kirjeldas Haapsalu kolledži kogukonnatöö magistrant S, kelle vanaema ise poes ei käi. Vanaema laseb lastel endale igapäevase toidu tuua, sest kardab kukkuda. On see enesesisendus, et vanuse tõttu on käimine ohtlik? On see mugavus või on tõepoolest riskid nii suured ja muud varianti pole, küsib üliõpilasest lapselaps. Kus on piir enesediskrimineerimise ja tegeliku abivajaduse vahel? Kas variante on ainult kaks – lähen, ei lähe – või on olemas ka vahepealne: koos vanaemaga poodi minna?

Enesediskrimineerimise lahendus on teised inimesed, kes võtavad kindlustaja, mitte kindluse rolli.

Minu sõber A (80+) liikus pärast puusaoperatsiooni mitu aastat neljandalt korruselt alla, selg ees. Seda oli valus vaadata. Ajakulule ja ebamugavusele vaatamata käis A oma käigud ise, kuigi tütar elas samas majas, nii et aitamine oleks olnud väga lihtne. Samas tegi tütar A eest ära regulaarsed pangaülekanded. Kui küsisin A-lt, miks tema, täiskasvanud inimene, ise oma regulaarseid kohustusi ei täida, vastas mees: «Ei viitsi.» Väga hea! Aus vastus vähemalt! Ei ole mingit hämamist, et selles vanuses ei saa või et vanainimesed varastatakse veebis paljaks.

Inimesed ei sattu pettuste ohvriks mitte vanuse, vaid oskuste ja kogemuste puudumise pärast, selle pärast, et puudub usaldusväärne sotsiaalvõrk, kellega uusi olukordi arutada. Nii et mitte vanus, vaid toetavate sotsiaalsete sidemete puudumine paneb inimesed võimalustest taanduma.

Kahjuks on needsamad sotsiaalsed sidemed sageli just see põhjus, mis panevad vanemat inimest mõtlema endast kui arenemisvõimetust ja vähem olulisest. Enesediskrimineerimine toitub ühiskonnas levivatest stereotüüpidest. Siin on mõned pealkirjad, mida pole küll kunagi trükitud, kuid ainult seetõttu, et sisu pole ületanud uudisekünnist. Haapsalu kogukonnatöö magistrandid tegid meediakanalites ja avalikus ruumis vanemaealiste stigmatiseerimise kohta vaatlusi ja vormistasid tulemuse kujutletavate pealkirjadena rubriigis Elu24: «Varjupaiga koerad väärivad enamat kui pensionärist omanik», «Vanaema vaatab TikTokki. Miks?», «Pensionärid hoidku tööpäeva lõpus poest eemale».

Tõepoolest, pole keeruline hakata end teisejärguliseks pidama.