Aadu Must

FOTO: Peeter Langovits

Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees, Keskerakonna liige Aadu Must leidis haridusfoorumi listis aruteluks välja pakutud Raivo Juuraku õpetajate palgatõusu ideid kommenteerides, et tegelikult võiks õpetajate palkadeks lisaraha leida ka kokkuhoiuga muudest valdkondadest – näiteks euroliidus oleva ülepingutatud diplomaatiliste esinduste võrgu vähendamisega või haridus- ning kultuuriministeeriumi ühendamisega, või siis võiks õpetajate palkadesse suunata luksusmaksu.

[Raivo Juurak] 1. EELKUTSEÕPE - Noored õpivad juba keskkooli aja ka mingit kutset. Kui nad selle õpituga tööd leiavad, siis pole neil enam kutsekooi vaja minna ja oleks nende kutsekoolitamise raha kokkuhoitud.

Keskerakond toetab seda, et õpilasel oleks oma õpingute ajal kindel siht ja teadmine, kelleks saada ning kuhu pürgida. Samas ei saa aga nõus olla väitega, et kui tööd leitakse, siis saab koolitusraha kokku hoida. Kindlasti ei saa pidada noorte harimist ja neile ameti andmist raha raiskamiseks. Kui noor leiab pärast keskkooli, et tahab edasi kutsekoolis õppida, peab seda kindlasti võimaldama.

2. ÜLDHARIDUSETA KUTSEÕPE - Kellel on jäänud põhikool pooleli, see võib ikkagi kutsekoolis õppida. Nii lõpeb raha raiskamine ülekasvanud volaskite põhikoolis kinnihoidmisele. Vabanenud raha läheb õpetajate palgatõusuks.

Keskerakonda kuuluva haridusministri ametiajal loodi esimesed kursused, kus põhikooli hariduseta noored said ametit õppima asuda. Eestis on tänaseni liiga palju noori, kelle õpingud põhikoolis on katkenud. Samas pole aga siiski enamikel erialadel võimalik päris hariduseta hakkama saada. Koolis hoidmiseks peaks edasi arendama koolkodude projekti, sest sageli puudub probleemsetest peredest pärit noortel lihtsalt vajalik keskkond. Peaks kaaluma ka teatud programmi loomist, et kutseõppe käigus saab ühtlasi läbida ka põhikoolis tegemata jäänud ainekaval.

3. TÖÖTURU VAJADUSED – õpetada kutsekoolis ainult neid ameteid, mida Eesti tööturul on tõesti vaja. Tööjõu ümberõpet on vähem ja vabaneb raha õpetajate palga tõstmiseks.

Igas valdkonnas peaks tulevikuplaane tegema vastavalt vajadusele. Nii nagu Sahara kõrbes pole uiskudega midagi peale hakata, pole mõtet koolitada riigi raha eest noori «igaks juhuks». Või põhimõttel, et meil on seda eriala õpetatud ja on mõjukaid inimesi, kes kangesti tahaksid seda edasi õpetada (see väide käib veelgi enam kõrghariduse kohta). Samas tuleb tähele panna, et tööturu vajaduste planeerimine on keerukas ülesanne ning tulemused ei pruugi alati päris täpselt tulevikuolukorda ennustada. Mida rohkem aga riik suudab tööturu vajadustele reageerida, seda efektiivsemaks ja tõhusamaks läheb haridussüsteem.

4. 50% KUTSEKOOLI – Kui pooled põhikoolilõpetajad lähevad kutsekooli, siis pole vaja raisata raha neile keskhariduse andmisele. Vabaks jäänud raha läheb õpetajate palgatõusuks. Mida madalama hariduse inimesed saavad, seda kõrgemaks tõuseb õpetaja palk.

Selles väites on üsna mitu tugevat moonutust. Õpetajad pole nõus sellega, et nende palk tõuseks hariduse kvaliteedi ja kvantiteedi languse tõttu. Keskerakond ka ei ole. Samas on aeg lõpetada jutud kutsekoolist kui lollide koolist, vaeslaste varjupaigast või noorte kurjategijate taimelavast. Eesti haridussüsteemis võime ikka veel märgata, et teadmisi nagu on, aga just oskuste poolel valitseb pahatihti ikaldus. See, muide, ei käi ainult kutsekoolide kohta. Noor peab saama talle võimetekohase hariduse, ka kutseõppe osas.

Nii riigile kui noorele endale on kasulikum see, kui ta saab pärast põhikooli ameti, millega on võimalik end elatada. Olukord, kus pärast keskhariduse saamist pole valida ühtki töökohta, pole oskusi, tahet või võimalust minna kõrgkooli, on kindlasti märgatavalt halvem. Samas oleme alati rõhutanud, et kutsekool ei tohi olla tupiktee. Kellel tekkib huvi ja võimalus, peab saama oma haridusteed talle sobilikul ajal jätkata.

5. DIFERENTSEERITUD ÕPE – kõva peaga noor võib õppida gümnaasiumis ja miks mitte ka ülikoolis ainult mõnd üksikut, oma ametile vajalikku õppeainet. Jälle õpib õpilane vähem, tema koolitamiseks kulub vähem raha ja õpetajate palk kasvab.

See ettepanek ei tundu eriti mõistlik ja ei lähe ka Keskerakonna ideedega kokku. Kindlasti ei saa toetada seda, et haridus muutub ühekülgseks ja üldised teadmised kannatavad selle nimel, et raha kokku hoida. Nimetatud «kõva peaga noorest», kellel on ometi lahtised käed, oli juttu eelmises punktis.

6. EELKLASS – lapsed läbivad enne kooli kooliküpsuse koolituse, mis aitab vältida raha raiskamist ühe lapse mitu aastat ühes klassis õpetamisele ja talle abiõpetajate palkamisele.

Tegelikult on eelkooli süsteem juba üsna levinud, tõsi küll, pigem rahastavad seda lapsevanemad ise, mitte riik. Samas ei aita eelkool kõigil juhtudel õpiraskusi vältida ning peame siiski arvestama, et koolis on neid õpilasi, kes jäävad klassikursust kordama, kui ka neid, kes vajavad rohkem tegelemist.

7. RAHVUSLIK SULETUS. Mida vähem Euroopa Liidu maid toetame, seda rohkem raha jääb õpetajate palkade tõstmiseks.

Mäletatavasti ei olnud Keskerakond Euroopa Liidu vastu, vaid arutas asja ka siseringis tuliselt ega oodanud Euroopa Liitu kui Messiast, kes tuleb ja lahendab kõik meie probleemid ilma, et meil endil oleks neid vaja üldse läbi diskuteerida. Nägime EL-is nii häid külgi kui ka ohtusid. Keskerakond ei ole kindlasti Euroopa Liidu solidaarsuse vastu ja seda oleme korduvalt ka rõhutanud. Küll aga oleme ebamõistlike ja meie riigile üle jõu käivate rahapaigutuste vastu. Pole lihtsalt mõistlik garanteerida sellise riigi laenu, mille õpetaja teenib kordades rohkem kui Eesti õpetaja.

Küsimus on valitsuse poliitika prioriteetides – kui Kreeka abistamiseks ja Euroopa Liidule meeldimiseks leitakse kümneid miljoneid eurosid päevadega, siis õpetajate palgatõusuks vajalikku raha ei saada aastate jooksul kuidagi kokku.

8. VÄLISMAALE ÕPPIMA. Samas on keskerakondlased pragmaatikutena propageerinud noorte välismaale õppima minekut. Näiteks Põhjamaades saab mõnelgi juhul Eesti noor tasuta hariduse ja ka tasuta kõrghariduse, kusjuures et Eesti riik pole ka midagi maksnud.

Tänapäevane maailm on avatud ja on hea, kui noored saavad mitmekesisema hariduse ja laiema silmaringi. Eestile tuleb kasuks kui Euroopa ülikoolidest saadud haridust tullakse ja rakendatakse edukalt Eestis. Paratamatu on seegi, et kõikide kitsaste erialade õpet ja täiendõpet ei ole otstarbekas ainult Eesti baasil välja arendada – rahvusvahelise kõrg- ja ka kutseõppe alaseks koopereerumiseks on meil oluliselt ruumi. Me ei unista olukorrast, kus saame elada teiste kulul, pigem näeme selles ohu märke, kui minnakse ja ei tulda. Hetkel on küsimus ju selles, kuidas noori maailmast Eestisse tagasi meelitada – riik peab olema sotsiaalselt ja majanduslikult piisavalt arenenud, et hariduse saanutel tekkiks soov kodumaale naasta. Kõik noored välismaale õppima saates hävitatakse eesti keel kohe kindlasti.

9. PALKADE AVALIKUSTAMINE. Siis häbenevad mõned ametkonnad oma kõrgeid palkasid, võtavad need madalamaks ja vabanenud raha saab suunata õpetajate palkade tõstmiseks.

Palkade avalikustamine ei pane kardetavasti küll kedagi midagi häbenema (vast hoopis mõtlemapanevam oleks töökohtade ja nendega seotud funktsioonide avalikustamine). Küll aga on Keskerakond teinud korduvalt ettepaneku piirata riigiettevõtete juhtide palkasid. See kokkuhoid pole aga kindlasti piisav, et lahendada Eesti haridusprobleemid.

Kokkuvõtteks

Raivo Juuraku esitatud ideed on huvitavad ning mitmed neist võiks tõepoolest teatavat kokkuhoidu anda.

Alarahastatud valdkondade sees on ka kokkuhoiu kohti, kuid riik sellepärast riik ongi, et kaalub hoolega ka valdkondadevahelisi proportsioonide muutmisi. Loomulikult tuleb riigil senisele maksupoliitikale tõsiselt otsa vaadata ning leida lisaraha teenimise võimalusi. Vastus «raha lihtsalt pole» ei lahenda probleemi ega aita kuidagi kaasa õpetajate palgatõusule. Astmelise tulumaksu kehtestamine võiks seevastu tuua riigile lisatulu ca 180 miljonit eurot. Olen veendunud, et Eestil on mitmeid-mitmeid probleeme, mida see summa võiks aidata leevendada. Samas on ka vähem laiaulatuslikke makse, mille tulu võiks minna õpetajate palgaks – nt luksusmaks.

Kokkuhoiukohti, kus tehakse «kingitusi kõige rikkamatele» või lihtsalt kulutatakse ülemäära, Eestis seni kahjuks leidub. Nii mõnigi on märganud rahvuslikule alaväärsuskompleksile viitavat ülepingutatud diplomaatiliste esinduste võrgust «peaaegu siseriigis» - Euroopa Liidus. Kokkuhoidu annab haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi ühendamine ja sellega kaasnev dubleerimiste vähendamine.