JUHTKIRI ⟩ Kuldse trooni needus

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Reformierakond on kukkunud erakondade reitingus kolmandaks.
• Oravapartei ei kõneta tavainimest.
• Reformierakonna jutt maksudest on segadusse ajav.

Erakondade reitingutabeleis on toimumas põnevad arengud. Ehkki vahe jääb mõõtmisvea raamesse, on põhjust arvata, et Isamaa toetus on möödunud Reformierakonna toetusest. Pikaajaliste trendide tõttu võib järgmisel nädalal oodata juba selgemat vahet. Järelikult on Reformierakond jäämas EKRE ja Isamaa järel populaarsuselt Eesti kolmandaks erakonnaks.

Nii madal pole Reformierakonna toetus viie aasta jooksul veel olnud. Kas see läheb erakonnale korda? Kindlasti läheb, ehkki avalikkuses tehakse halva mängu juures head nägu. Reitingu languse põhjusena on erakondlased nimetanud riigimehelikku tegutsemist Eesti rahanduse korrastamisel, kus ei saagi hoolida populaarsusest. Selle kohta võiks öelda, et vaid rumal ei leia sobivat põhjendust.

Nagu on nentinud majandusanalüütik Heido Vitsur, oleks maksuküüru kaotamine võinud olla olemata ning seega ka kogu järgnenud kaootiline maksude tõstmise kaskaad. Riigimees või -naine võib teha ebapopulaarseid otsuseid, kuid tal on visioon ning ta oskab avalikkusele selgitada ebapopulaarsete otsuste pikaajalist mõju. Praegu näib Reformierakonnal visioon puuduvat, sest oravad ei suuda rääkida rahvale arusaadavat juttu. Kõne on segane. Võtame kasvõi automaksu näite: ühel hetkel räägitakse keskkonnahoiust ja siis laksub maksukirves elektriautode pihta, seejärel ütleb rahandusminister, et maksust laekuv raha läheb «igale poole».

Nendel ja paljudel teistel põhjustel on Reformierakonna tuumikpädevused saanud valija jaoks tugeva hoobi: Reformierakonda ei nähta enam majandusküsimustes vilununa, samuti pole kõike võimalik põhjendada julgeolekuolukorraga.

Üha enam jääb mulje, et riigirahanduse kordategemise jutt tähendab paisunud riigisektori ülalpidamist maksumaksja rahaga oludes, kus Euroopa Liidu rahajõgi on hakanud kuivama. Politseinike, päästjate ja õpetajate nigelaid palku tuuakse esile propagandistlikel eesmärkidel siis, kui see sobib: märkimisväärne palgatõus neid ju ees ei oota. Samal ajal on riigisektori keskmine palk juba mõnda aega oluliselt ületanud erasektori keskmise palga. Kelle rahanduse kordategemisest me siis räägime? Võib-olla oleks aeg üle vaadata riigisektori ja riigieelarvest rahastatavate MTÜde roll ja tulemuslikkus.

Paraku pole olnud näha, et Reformierakond seda praegu otsustavalt teha sooviks, nii nagu kärbiti riigisektorit enne Eesti liitumist euroga. Püksirihma pingutavad eraettevõtjad ning samuti tabab maksupress majapidamisi, et toetada keeruliselt koostatud riigieelarvet, mida isegi riigikogu liikmed lugeda ei oska. Pole väga selge, kuhu raha ikkagi läheb ning kas meie valikud on parimad?

Ühel päeval oli valitsus aldis maha kandma enam kui 300-miljonilist õlitehase investeeringut. Nendel ja paljudel teistel põhjustel on Reformierakonna tuumikpädevused saanud valija jaoks tugeva hoobi: Reformierakonda ei nähta enam majandusküsimustes vilununa, samuti pole kõike võimalik põhjendada julgeolekuolukorraga. Reformierakond on jäänud liialt kauaks istuma kuldsele troonile ja on unustanud tavainimeste mured.