:format(webp)/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/05/14740890t1he07b.jpg)
- Kasahhid soovivad Vene maailmast eralduda.
- Järjest rohkem tuntakse huvi oma keele vastu.
- Samas kätkeb oma kultuuri avastamine ka probleeme.
Viimase kümne aasta suurim muudatus on olnud Kasahstani kasahhiseerumine. Kasahhi keel teeb kindlalt võidukäiku, seda kuuleb ja näeb rohkem igal pool, kirjutab etnoloog Aimar Ventsel.
Kasahstan on pindalalt kõige suurem Kesk-Aasia riik ja sisemajanduse kogutoodangult sama suur kui ülejäänud neli Kesk-Aasia riiki ja Afganistan kokku. Tegemist on dünaamiliselt areneva ja pidevas muutuses riigiga, mille ühiskonna mitmekesisust Eestis väga harva mõistetakse. Kasahstan on väga mitmekülgne riik väga mitmekihilise ühiskonnaga. Kõik Kasahstani regioonid – Põhja-, Lõuna-, Ida-, Lääne- ja Kesk-Kasahstan on eriilmelised, lisaks elab Kasahstanis umbes 200 etnilist rühma (esindatud on kõik endise Nõukogude Liidu rahvad) ja ühe linna piires võib näha nii mošeesid, õigeusu, katoliku kui ka protestandi kirikuid.
Kuigi kasahhid on elanikkonnast enamuses, on venelased suuruselt teine rahvusrühm, millele lisanduvad veel venekeelsed ukrainlased ja volgasakslased. Seda, kui olematud on eestlaste teadmised Kasahstanist, oli näha 2022. aasta jaanuaris, kui kuu alguses toimusid Kasahstanis protestid, mäss ja pogrommid, sündmus, mida kasahhid ise nimetavad қаңтар ehk lihtsalt «jaanuar». Siis ilmus igat sorti meedias nii vildakaid arvamusi, et vahel ei ajanud isegi naerma.
Need kümmekond aastat, mis ma olen Kasahstanis tegelenud uurimistööga, pole raudselt olnud piisavad, et seda suurt mitmerahvuselist ja eripalgelist riiki täielikult tundma õppida. Iga kord, kui ma sinna kanti satun, näen, kuulen või kogen midagi uut. Selle aasta septembris-oktoobris sattusin ma Karagandasse, linna peaaegu keset Kasahstani, mis asub paarsada kilomeetrit pealinnast Astanast lõuna pool. Mind kutsuti Karagandasse Buketovi- nimelisse ülikooli loenguid lugema Kasahstani valitsuse finantseeritud programmi raames, mille eesmärk on tõsta kõrghariduse kvaliteeti.
Kasahstan on hea näide sellest, kuidas Ukraina-Venemaa sõda on käivitanud mentaalse doominoefekti, millega Kremlis sõjakäiku ette valmistades nähtavasti üldse ei arvestatud.
Algas kõik sellega, et ma sattusin esimest korda üle kümne aasta Astanasse. Linn nimetati pärast Kasahstani esimese presidendi Nursultan Nazarbajevi erruminekut 2019. aastal Nur Sultaniks, nüüd on see tagasi nimetatud Astanaks. See kõik peegeldab Nazarbajevi ja tema klanni võimult kõrvaldamist. Endine president pidavat vaikselt ja tähelepandamatult elama Türgis, Kasahstani tegemistest hoiab ta ennast kõrvale.
Kasahstan on hea näide sellest, kuidas Ukraina-Venemaa sõda on käivitanud mentaalse doominoefekti, millega Kremlis sõjakäiku ette valmistades nähtavasti üldse ei arvestatud. See, mis praegu Kasahstanis toimub, on väga hästi kokku võetud ühe Eesti Vabariigi Astana saatkonna töötaja repliigis: «Kasahstanis on praegu rahvuslik ärkamine, nad ei oska sellega ainult ise midagi peale hakata.» Rahvuslik ärkamine on ennekõike seotud suhtumisega Venemaasse ja vene keelde ning siin võib täheldada nii pinnavirvendust kui põhjahoovuseid.
Kasahstan on Venemaaga mitmel tasandil väga tugevalt seotud. Alahinnata ei saa Venemaa ja Kasahstani majanduslikku seotust. Teatakse, et kõige olulisem Kasahstani naftajuhe läheb läbi Venemaa, ent vähem teatakse, et Venemaa on Kasahstani toodangule oluline ekspordimaa kui ka seda, et näiteks toiduainete sisseveol on Venemaa koos Ukrainaga väga olulised, sest Kasahstan ei suuda ennast ise ära toita. Mis on aga veel olulisem, on Kasahstani vaimne seotus Venemaaga. Kasahstan asub Venemaa meedia- ja kultuuriruumis. Enamik Kasahstani elanikke teab Venemaa näitlejaid, muusikuid või poliitikuid nagu enda riigi omi. Kasahstani elanikud loevad Venemaa blogijaid sama aktiivselt nagu kodumaiseid. Vene keel on Kasahstanis käibiv suhtluskeel, tal on see staatus suisa põhiseadusega ette nähtud.
Vene keel on paljudele Kasahstani elanikele ka aken maailma – enamik olulisi raamatuid loetakse vene keeles, sest igat masti kirjanduse kasahhi keelde tõlkimine küll eksisteerib, ent on väga aeglaselt toimuv protsess. Kasahstanis eksisteerib mitte ainult venekeelsete lasteaedade ja koolide võrk, vaid ka terve rida ülikoole on venekeelsed. Sellele lisaks on suur osa kasahhe ise venekeelsed ehk nende esimene keel on vene keel. See on tüüpiline nõukogude elustiiliga kaasas käiva keelevahetuse tagajärg, mille tegid läbid enam-vähem kõik Nõukogude Liidu rahvad, välja arvatud eestlased, lätlased ja leedukad. Nimelt kaasnes mittevene rahvaste juures Nõukogude Liidus linnastumise ja eriti ülikoolis õppimisega sageli keelevahetus, kuna enamik mittevene keeli ei sisaldanud vastavat sõnavara, et ülikoolis õpitut omas keeles arutada ja rakendada.
Tänaseks on Kasahstanis terve liikumine kasahhidest, kes soovivad (taas)omandada kasahhi keelt.
Sageli oli ka vene keel paljude jaoks prestiižikam kui emakeel. See on ka põhjus, miks Karaganda kasahhid ja üldse põhjapoolsemate linnade kasahhid on tihti venekeelsed. Kõik see kokku on aga loonud olukorra, kus Kasahstanis teatakse väga hästi, mida sellest maast räägitakse Venemaal ning iga Kasahstani vaenav või kritiseeriv Venemaa blogijate või poliitikute piuks leiab ka Kasahstani meedias kajastamist. Kohati on tunne, et Venemaa avaliku elu tegelased peavad kasahhe idiootideks, kes kunagi ei solvu või ei ole suutelised venelaste jutust aru saama. Praegu on mu kolleegide tähelepanu keskmes uus Venemaal lahvatanud Kasahstani mustamise laine.
Kasahstanis kavatsetakse lähiajal avaldada 7-köiteline Kasahstani ajalugu. Venemaal ilmusid juba septembrikuus hüsteerilised artiklid sellest, et nõukogude perioodi nimetatakse selles teoses «kolonialismiajaks», ja süüdistati kasahhe kõiges halvas. Nimelt tekitab Venemaal hüsteeriat iga väljaütelus või ka reform, mis seab kahtluse alla «Venemaa ja Kasahstani vankumatu sõpruse» kui ka selle, et kasahhid elasid Nõukogude Liidus kui vennalikus ja võrdses peres. Kui Nazarbajev omal ajal nimetas Tsaari-Venemaa valitsemist Kasahstanis kolonialismiks, sõitis paljudel Venemaa kommentaatoritel katus ära.
Samamoodi peetakse kasahhi-vene vendluse reetmiseks kavandatud, ent venivat üleminekut kirillitsalt ladina tähestikule. Viimasel ajal on Venemaal kõlanud ka hääli, et kasahhid võiksid rohkem tänulikud (loe: kuulekad) olla, kuna Vene väed «päästsid Kasahstani» 2022. aasta jaanuari protestide ajal. Samasse pingete jadasse kuulub ka skandaal ajalooraamatuga. Teose käsikiri pole veel koos, erinevaid peatükke ja osasid alles arutatakse, ent Venemaal juba keeratakse käima. Ma tean seisu raamatuga omast käest, sest ma üritasin tulutult leida käsikirja, ent tuli välja, et seda veel lihtsalt ei eksisteeri.
/nginx/o/2023/09/28/15621428t1hfb79.jpg)
Ma arvan, et Venemaal ei uskunud keegi, milliseid hoiakumuudatusi tekitab Kasahstanis Venemaa agressioon Ukraina vastu. Vaikselt susises Kasahstanis juba alates Krimmi annekteerimisest 2014. aastal, ent nüüd lõid tunded lausa miilama. Tänaseks on Kasahstanis terve liikumine kasahhidest, kes soovivad (taas)omandada kasahhi keelt. Selleks on Almatõs näiteks tekkinud hulgaliselt kodanikuaktivismil põhinevaid keeleõppegruppe. Seda, et mingi osa kasahhe ei valda oma emakeelt, on probleemiks nii kasahhikeelsetele kui venekeelsetele kasahhidele.
Hiljuti lõi laineid video, kus poksitreener Muhhit Amantajev kurjustas oma õpilastega, varateismeliste kasahhidega, et need räägivad omavahel vene keeles. Video lühikesest, ent emotsionaalsest Amantajevi kõnest, kus ta keelas lastel treeninguruumis vene keele rääkimise ja pani neile südamele suhelda emakeeles, tekitas nii palju emotsioone, et treener vabandas avalikult. Mis jälle tekitas proteste kasahhi keelte kaitsjate seas. Vene keele kaitsjad omakorda tsiteerivad president Tokajevit, kes mitte väga ammu ühes oma kõnes kritiseeris «venekeelse elanikkonna diskrimineerimist» Kasahstanis ja kutsus üles austama Kasahstani kodanike konstitutsionaalset õigust ja vabadust rääkida vene keeles.
Oma juurte avastamine tekitab aga ka probleeme. Kasahhi kultuur on seotud islamiga ja kasahh olemine tähendab olla moslem.
Praegu võib väita et, enamik kasahhe toetab Ukrainat, ent kohalikud venelased usuvad pigem Vene narratiive. Siiski, ma kohtasin ka venelasi, kes on ääretult kriitilised Venemaa ja seal lokkava impeeriumimeelsuse suhtes. Asi on selles, et Ukraina-Vene sõda kiskus lahti vanad haavad, ja nimelt kasahhide mälestused sellest, kuidas nad olid nõukogude ajal teise sordi inimesed oma kodumaal. Minu üllatuseks on neid mälestusi edasi antud põlvest põlve ja see on isegi noorte kasahhide jaoks valus teema. Kuulates juttu, mida Venemaal aetakse Ukraina kohta, meenus kasahhidele, et sellist juttu kuulsid nad nõukogude ajal. Kasahhid olid venelaste jaoks inimesed ilma kultuuri, riigi ja ajaloota.
Viimase kümne aasta suurim muudatus on vast olnud Kasahstani kasahhiseerumine. Kasahhi keel teeb kindlalt võidukäiku, seda kuuleb ja näeb rohkem igal pool. Ma kuulsin nii venelaste kui kasahhide suust et «[kohalikud] venelased on muutunud kasahhideks». Ja mingi maneeride ning olemuse kasahhiseerumine on sealsete venelaste puhul tuntav (kasahhipärased tervitused, teatud suhtlusmudelid). Teiseks on tunda kasahhide tahet katkestada sidemeid Vene maailmaga. Kuidas seda teha, ei tea täpselt aga keegi. Ühte võimalust näevad paljud kasahhid ladina tähestikule üleminekus.
Oma juurte avastamine tekitab aga ka probleeme. Kasahhi kultuur on seotud islamiga ja kasahh olemine tähendab olla moslem. Moslem olla on noorte seas popp ja halal-kultuur laieneb. See jälle paljudele ei meeldi, sest kasahhid on oma olemuselt sama sekulaarsed kui eestlased. Kasvav islami mõju on aga vastuoluline, sest paljud selle liikumise käilakujud on ka ägedad Venemaa-vastased. Ent see on juba teine teema.