JUHTKIRI ⟩ Viljandi kortermaja põlengu õppetunnid

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Päästeameti varustatus tekitab küsimusi.
• Valitsus peab üle vaatama rahastamisprioriteedid.
• Korteriühistud peavad mõtlema turvanõuete peale.

Viljandi kortermaja põleng sunnib esitama küsimusi nii korteriühistute turvanõuete kui ka päästeameti varustatuse kohta.

Päästeamet kinnitas ametlikult, et Viljandis Toome tänava kortermajas reedel puhkenud põleng sai alguse gaasikütteseadmest, mis oli paigaldatud ilmselt selleks, et elektriga kütmisel kokku hoida. Gaasiballooni plahvatusest aga süttis terve maja.

Küsimus on, kuidas võis selline asi juhtuda, et korteriühistus kasutab keegi kütteseadet, mis on ilmselgelt ohtlik ka maja ülejäänud elanikele. Ehkki on võimalik ju mõelda, et oma tuba, oma luba, on mingisugused üldised reeglid, millest tuleb kinni pidada. Igasugune kortermaja ühistu peab vaatama, et ühistu reeglid ei kipuks ahistama inimeste eraelu, kuid arvestavad samas teiste inimestega. Pole ju näiteks mõeldav, et keegi kuulab kortermajas öösiti valju muusikat ega arvesta öörahuga. Suitsuandurid peavad olema kõikides korterites, sest need võivad päästa mitte üksnes konkreetse korteriomaniku, vaid ka teiste elusid. 2019. aastal pidi politsei tegema suuroperatsiooni, sest üks inimene oli oma Tallinna Õismäe korteris kollektsioneerinud kahurimürske.

Laiem probleem puudutab päästeameti varustatust. Viljandi kortermaja põlengu kustutamisel on ilmnenud, et kohalikul komandol oli puudu redelauto. Ja ehkki päästjad kinnitavad, et põlengule sai piiri panna ka ilma redelautota, pole siiski normaalne, kui Viljandi-suuruse linna päästekomandol pole redelautot. Viljandi linna ei iseloomusta üksnes madaltihe hoonestus, vaid – nagu paraku selgus reedesest põlengust – leidub linnas ka kõrgemaid hooneid.

On ju selge, et Viljandi ja Kopli juhtumid viivad alla elanike turvatunde, viimast aga on praegu keerulises geopoliitilises Eestis vägagi vaja.

Paraku pole Viljandi juhtum midagi eraldiseisvat. Enne Viljandi kortermaja põlengut tuli uudis, et Tallinnas pannakse kinni Kopli päästekomando, seda vaatamata kohalike vastuseisule. Keegi ei taha ju tunda end ebaturvaliselt.

Mistahes julgeoleku ja turvalisusega seotud küsimused peavad vaatama tulevikku ja vaagima võimalikke ohustsenaariume. Mustim stsenaarium on sõda ja sellega kaasnev pommitamine – kuidas kavatsevad päästjad pommitamise tagajärgedega toime tulla, kui Viljandi kortermaja põlenguga oli raskusi? Hea küll, kui sõjaolukorra kujutamist Eestis võib praegu pidada liialduseks, siis suurpõlenguid, tormi, üleujutusi jt katastroofilisi nähtusi mitte.

Valitsus peab ikkagi veel korra üle vaatama oma rahastamisprioriteedid. Turvalisuse arvelt kokku hoidmine ei tundu väga jätkusuutliku plaanina. Aga mis siis, kui päästjad otsustavadki tõsisemalt streikima hakata?

On ju selge, et Viljandi ja Kopli juhtumid viivad alla elanike turvatunde, viimast aga on praegu keerulises geopoliitilises Eestis vägagi vaja. Inimeste solidaarsust ja abivalmidust näitab samas fakt, et esmaspäeva hommikuks oli tules kannatanud kortermaja elanike abistamiseks kogutud üle 5000 euro ning koduta jäänutele pakuti peavarju. Ikkagi tekib veel küsimus, miks korteriomanikud polnud maja kindlustanud.

Loodetavasti teevad nii valitsus kui ka Viljandi Toome tänava kortermaja elanikud juhtunust õiged järeldused. Järgmine kord ei pruugi hädaolukord nii lihtsalt lõppeda.