JUHTKIRI ⟩ Kuritarvitused kiirabis

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Tallinna kiirabi kuritarvitas patsientide usaldust.
• Andmekaitse inspektsioon peab selgitama välja tõe.
• Sotsiaalmeedias patsientidest piltide levitamine on lubamatu.

Reedel jõudis avalikkusesse informatsioon, et Tallinna kiirabi töötajatel on kinnine sotsiaalmeediagrupp, kus levitatakse fotosid patsientidest, nende kodudest, haiguslugudest ja ka surnukehadest. Esialgse info põhjal algatas andmekaitse inspektsioon menetluse, mis loodetavasti selgitab välja kõik selle jubeda loo üksikasjad. Praegu teame kiirabi töötajate selgituste põhjal, et fotosid tehti «õppe-eesmärkidel».

Asjaolude võimalikult kiire väljaselgitamine ei ole mitte üksnes patsientide, vaid ka Tallinna kiirabi huvides. Tõenäoliselt teeb enamik nende töötajaid oma väga rasket tööd südamega ja eetiliselt. Kuid ennekuulmatud kuritarvitused heidavad paratamatult varju neile kõigile.

Andmekaitse inspektsioonil on nüüd suurepärane võimalus näidata oma suutlikkust. Aeg-ajalt on ette tulnud rohkem või vähem kummalisi menetlusi: kord ronis inspektsiooni töötaja prügikonteinerisse ja leidis sealt dokumente, mis oleksid pidanud käima läbi paberihundi; teine kord alustati ühe ettevõtte suhtes menetlust, sest kontoris olid kapi otsas pappkarbis grafomaani kirjad, kusjuures seesama grafomaan kaebas inspektsioonile ettevõtte peale põhjendusega, et toimub «tema isikuandmete ebaseaduslik käitlemine».

Praegune juhtum on oluline ja oma räiguses isegi uskumatu. Meist igaühel võib ette tulla hetk, kus oleme saanud terviserikke ning lamame abitult ja oleme hiljem tänulikud, kui meedikud meid elule toibutavad. Vaevalt et kellelegi meeldib, kui teda jäädvustatakse abitus seisukorras. Meie põhiseaduse paragrahv 18 ütleb, et kedagi ei tohi väärikust alandavalt kohelda. Loomulikult – ja eeskätt – kehtib see ka nende teenistuste kohta, kes näevad meid ebaväärikas seisus.

Ka avalikus ruumis pole üldsusel õigust näha kellegi kannatusi või surma. Me ei ela enam keskajas, kus rahvas kogunes kokku vaatama avalikke hukkamisi.

Kiirabibrigaadid on need, kes näevad kõike ja kogevad kõike, enamasti tegutsevad nad kiiresti ja professionaalselt. Kui lamava inimese ümber toimub vilgas askeldamine, ei pruugi ka ahastuses sugulased märgata, kui üks brigaadi liikmetest teeb toimuvast mobiiliga  pilte. Selline käitumine ei tuleks õigupoolest kellelegi pähegi, nagu seegi, et pildid riputatakse seejärel sotsiaalmeedia gruppi, kus neid kommenteeritakse. Seda enam, et nii on käitunud inimesed, kes peaks meid hädaolukorras igas mõttes kaitsma.

Meenub juhtum, kui Taani jalgpallikoondise poolkaitsja Christian Eriksen kukkus 2021. aastal Euroopa meistrivõistluste mängul Kopenhaagenis kokku. Ehkki see kõik juhtus avalikus ruumis, moodustasid Erikseni meeskonnaliikmed seiskunud südamega lamava mehe ümber sõõri, et otseülekandes poleks näha tema elustamist. Niisugune kollegiaalne ja tõenäoliselt instinktiivne käitumine oli väga liigutav. Eriksen päästeti, kuid eeskätt päästeti tema väärikus.

Ka avalikus ruumis pole üldsusel õigust näha kellegi kannatusi või surma. Me ei ela enam keskajas, kus rahvas kogunes kokku vaatama avalikke hukkamisi. Enamgi veel, pöördudes uuesti põhiseaduse poole, inimeste kodud on puutumatud. Pole ühtegi õigustust sellele, et pildistada ja sotsiaalmeediasse riputada haigete või surnute fotosid nende koduses miljöös. Ootame kiireid uurimistulemusi ning Tallinna kiirabi usaldusväärsuse taastamist.