Pakosta Juurakule: mõned head ideed, kuid õpetajate palka ei tõsta

Liisa Pakosta Foto: Toomas Huik

Isamaa ja Res Publica liidu liige Liisa Pakosta vaidles vastu ajakirjanik Raivo Juuraku eestvõttel haridusfoorumi listis ajurünnakus välja käidud õpetajate palgatõusuks raha leidmise ideedele sellest vaatevinklist, nagu sobiks need IRLi maailmavaatega. Ometi leidis ta väljapakutute seast ka mõned väärt mõtted, mida võiks kaaluda, ehkki need ei tõstaks õpetajate palku.

[Raivo Juurak] Hiljuti kuulsin huvitavat väidet. Kui sotsiaaldemokraadid panevad kõige eest hoolitsema riigi, siis üksikul inimesel kaob vastutus ja hoolimine, sest riik vastutab ja hoolib. Kui aga riik ei vastuta ega hooli, siis hakkab inimene südant valutama. Ta asutab fonde , hakkab vabatahtlikuks, asutab toetusorganisatsioone. Selles mõttes sobiks HARIDUSKAPITALI asutamise idee ka IRL-ile.

Liisa Pakosta: Absoluutselt see idee meile ei sobi! Hariduskapitali idee on meil erakonnas aastaid tagasi põhjalikult läbi arutatud ning me oleme sellest otsustavalt loobunud järgmistel põhjustel:
(a) IRL seisab selle eest, et majanduslikel põhjustel ei jääks ühelgi lapsel ükski haridus omandamata – Hariduskapital aga sisaldaks endas riski, et näiteks paljulapselised või madalama sissetulekuga pered ei saaks oma lastele võrdväärselt head haridust pakkuda;

(b) IRL jaoks on egalitaarne tasuta üldharidussüsteem põhiväärtus, ja selle põhiväärtuse jaoks ei lähe Hariduskapitali tarvis, kuna hariduskulud kaetakse riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvetest;

(c) eestikeelne põhiharidus sedavõrd väikesele rahvakillule on nii unikaalne ja väärtuslik, et juba ainuüksi selle eesmärgi nimel peab ühiskond panustama solidaarselt (st avaliku sektori eelarvete kaudu) ning täiesti kohatu on kavandada meie rahva ja kultuuri kestlikkuse asetamist mingite eratoetustest sõltuvate kapitalide kanda.

[Raivo Juurak] Mida saaks Inglismaalt ja Ameerikast üle võtta:
1. TIPPTASEMEGA ERAKOOLID
Liisa Pakosta: IRL toetab iga inimese, iga kogukonna, iga meie riikliku eneseväärikusega mitte vastuolus oleva pedagoogilise mõtteviisi õigust realiseerida haridust nii, nagu inimesed heaks arvavad. Me usume sellesse, et tulevik ja ka olevik vajavad väga eripalgelisi inimesi, ning mitmekesine ettevalmistus, vabad valikud ja kohapealsete initsiatiivide toetamine on meie arust väärtuslik inimõigus, mida tuleb toetada. Samuti usume, et kogukondade aktiivsust tuleb toetada omandivormist sõltumata, seega pole meie jaoks hariduse toetamisel tähtis mitte kooli omandivorm (riigi-, kohaliku omavalitsuse või eraõiguslik), vaid kooli kvaliteet.

Sest meie eesmärgiks on kõrge kvaliteediga koolid omandivormist, asukohast ja kooli suurusest sõltumata. Meie arvates peaks uusi ideid sündima igast koolist, kuna innovatsioon on haridusmõtte üks tuumikosiseid, ning riigi asi on olla piisavalt paindlik erinevate uuenduste hindamisel ja vajadusel ka toetamisel – kohalik initsiatiiv on tähtis!

2. KALLAKUGA KOOLID JA KLASSID
Me oleme põhimõtteliselt ja maailmavaateliselt vastu mistahes tasude kehtestamisele üldhariduses. Vastupidi – me oleme uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) väärtustanud õpilaste valikute suuremat osa gümnaasiumiastmes, põhikooli osas seisab see veel ees, samuti jõustub riiklik ringiraha, mis on ka sisuliselt valikhariduse toetamine solidaarselt.

Loomulikult vajab Eesti parema haridusega noori – just seetõttu toodigi IRLi juhtimisel PGSi sisse andekus kui erivajadus ning riiklikult toetatud väikeklassid (5 õpilast) andekatele lastele, kes vajavad suuremat õppekoormust oma annete realiseerimiseks, ning ühtlasi tähendabki see juba ka suuremat vajadust õpetajate järgi. Ainult et see on juba seadusena jõustunud.

3. KOOL KUI SIHTASUTUS
Täitsa nõus, et haridus on kogu rahva asi. Maailmavaateliselt toetame me ka seda, et hariduse toetamine peaks olema tulumaksuvabastusega tegevus ja siinkohal on meil eriarvamus hea koalitsioonipartneri Reformierakonnaga (praegu rahandusministeerium ei käsitle haridustoetusi tulumaksuvabastust võimaldava tegevusena).

Me ei toeta küll aga selleks eraldi eesmärgina sihtasutuste loomist, kuna meie maailmavaate põhjal peavad riik ja kohalikud omavalitsused koolide ülalpidamisega solidaarsest maksurahast hakkama saama – samas aga ei soovi me ka kuidagi takistada inimesi ja ettevõtteid, kes soovivad näiteks toetada vaesemate perede laste haridusteed ja saada selle eest ühiskonnapoolse tänuna tulumaksuvabastust.

4. TÄIENDAVAD INDIVIDUAALTUNNID
PGS näeb ette kooli kohustuse nii andekaid kui ka mahajäänud õpilasi toetada, ja seda tuleb teha solidaarselt laekunud maksutuludest, seega kogu ühiskonna, mitte ainult lapsevanemate toel. Terve ühiskond ju kaotaks, kui mõni laps maha jääb ja haridusest väljagi kukub (hiljuti arvutati kokku isegi kaotuse rahaline väärtus ühiskonna kui terviku jaoks) ja samamoodi kaotab terve ühiskond, kui andeka lapse võimed jäävad realiseerimata ja ta saab tulevikus Eesti jaoks panustada vähem, kui tal tegelikult võimeid oleks.

Jah, loomulikult on meie pühaks eesmärgiks parem haridus, aga täiesti mõeldamatu on hakata meie väikest ühiskonda veelgi kihistama selle järgi, et kellel on raha lapse hariduse eest maksta ja kellel mitte.

5. VÄHEM NOORI ÜLIKOOLI
6. TASULINE KÕRGHARIDUS
Kordame veelkord üle: IRL toetab tasuta kõrgharidust, luues selleks riigi raha eest rohkem (loe: arvuliselt enam) tasuta õppekohti Eesti ülikoolide juures, selleks et rohkem (loe: arvuliselt enam) noori inimesi saaksid ilma õppemaksu maksmata (loe: tasuta, ilma oma õpingute eest tasumata) õppida ülikoolis. Meie eesmärgiks on suurendada riigieelarve eraldisi (loe: tõsta vastavaid rahanumbreid riigieelarves) kõrgharidusele selleks, et tõsta kõrghariduse kvaliteeti ja võimaldada enamatel (loe. rohkematele, rohkemal arvul, suuremal numbril) noortel inimestel omandada tasuta kõrgharidus.

7. VÄHEM NOORI GÜMNAASIUMISSE
Jälle puhtakujuline, ent see-eest täiesti totter väljamõeldis. Alles viimasel laupäeval võttis meie erakond üle kinnitada, et vajame rohkem (loe: suuremal arvul) noori gümnaasiumidesse, ning et akadeemilist ettevalmistust pakkuvatele gümnaasiumidele lisaks vajame kindlasti ka keskharidust pakkuvaid koole, olgu nende nimeks siis samamoodi gümnaasiumid või kasvõi keskkoolid.

Põhjus sellisele vajadusele on ilmne: nii maailmas kui ka Eestis ei teki juurde töökohti, mis pakuksid tööd põhikooliharidusega või põhikool + kutsekool haridusega noortele tööellu astujatele. Vastupidi – vadav osa uutest töökohtadest eeldab, et inimesel on kas keskharidus + kõrgharidus või rakenduskõrgharidus (eesmärk üle EL vastavalt vähemalt 40% inimestest) või keskharidus + kutseharidus.

Sellist haridusteed, mis kulgeb põhikool + kutsekool liinis, vajab ühiskond üha vähem ja sellegi puhul eeldatakse ametialast hilisemat täiendavat väljaõpet tööandja juures.

8. VÄHEM KOOLIMAJU
Liisa Pakosta: Talupojamõistusest lähtuvalt peavad koolimajad küll olema optimaalse suurusega, et asjata poleks vaja kütta tühje ruume – see on samamoodi nagu ega inimesed koli ju küttekulude kokkuhoidmiseks tänavale, vaid kas soojustavad maja ära või kolivad optimaalsemale väiksemale pinnale.

Raivo Juuraku mõttekäigu sobimatust mistahes erakonnale, sealhulgas loomulikult ka IRL’le, näitab juba seegi, et küttekulude eest tasub meil kohalik omavalitsus, õpetajate palk tuleb aga riigilt, seega ei saa küttekulude kokkuhoid olla muuks allikaks kui kohaliku omavalitsuse poolsele õpetajate palgatoetusele.

Aga kordan veelkord üle: pooltühjas koolimajas ei ole ka lastel tore õppida, koolimaju peab olema piisavalt (see vajadus tuleb juba põhiseadusest!) ning arukas inimene peab koolimaja üleval ilma tühjade tiibadeta, tühjade korrusteta. Kordan ka üle, et IRL tõesti ei kavanda põhiseaduses muudatusi haridust puudutavates küsimustes.

9. ALTERNATIIVTEENISTUS
Jah, loomulikult oleks tore, kui rohkem noori mehi koolis näiteks abiõpetaja ametit peaks, ja alternatiivteenistusena võib see kõne alla tulla. Millisel imelisel moel see aga koolis töötaval pedagoogil palka tõstaks, jääb minu talupojamõistusele küll selgusetuks. Pigem kaasneks abiõpetaja juhendamisega lisakoormust, kogu loos oleks võitjaks kõige tähtsam seltskond – lapsed. Nii et hea idee, seda võiks täitsa kaaluda, kui õpetajad täiendava juhendamiskoormusega nõus on.

10. VABATAHTLIKUD
Minu tagasihoidlikku teadmist mööda ka iga lapsevanem täiesti vabatahtlikult vähemal või rohkemal määral oma last kooliks ette valmistada aitab, seda loomulikuks kasvatuse osaks, mitte eriliseks patriotismiks pidades. Pigem olen kohanud, et mõnes Eesti koolis on veel palju ära teha koostöö osas lapsevanematega, lapsevanemate potentsiaali ärakasutamises – aga see on üks teine teema. Pedagoogilisi mõtteviise arendada, lapsevanemlust laiemat toetada – kõik see on IRLi jaoks tähtis eesmärk.

Küll aga pole me erakonnas kordagi kaalunud, et lapsevanemad peaksid olema koolis abiõpetajateks – meie hinnangul peaks igaüks tegema oma tööd võimalikult hästi – nii ka lapsevanemad oma tööd, ja iga pere peaks aitama oma lapsi kodus võimalikult hästi.

Ainus kogu selles loos täkkesse minev koht on kaudselt seotud vabatahtlike kaasamisega kooliellu – tõesti, seda on IRL propageerinud. Meie nägemust mööda on kool mitte pelgalt haridusasutus, vaid ka kogukonnakeskus, mis võib muuhulgas kaasa aidata näiteks põlvkondadevahelise suurema sidususe loomisele. Oleme välja pakkunud, et (toetatud kujul!) võis koolidele pakkuda võimalusi näiteks vanaisade-vanaemade kaasamiseks, ent sellisel moel, et koostöö oleks vastastikku kasulik. Olgu see siis jalutuskäikude läbiviimiseks, tundideväliselt käsitöö tegemiseks jms – mõeldud ei ole riikliku õppekava täitmist, vaid suuremat sotsiaalset põlvkondadevahelist toetatud läbikäimist.

Õpetaja palk sellest konkreetsest tegevusest ei tõuseks, töö kergemaks ka ei läheks – võitjate poolel oleks lapsed ja eakad inimesed, sedapidi ühiskond taas tervikuna.