Iivi Anna Masso: naised ja naljad

Iivi Masso Foto: SCANPIX

Millegipärast on Eestis paljudel ikka veel raskusi arusaamisega, et täiskasvanud inimesed on sootunnustele vaatamata täiskasvanud inimesed, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.

Tallinna Tehnikaülikooli avatud uste päevade reklaam: roosas pintsakus rumala ilmega tütarlaps silitab karvast käekotikoerakest ja kiidab ülikooli hea kohana leida «normaalne mees», kes teenib piisavalt hästi, et tütarlaps ja tema kutsu ei peaks tööl käima, vaid saaksid veeta päevi šopates ja joogatrennis.

Nali? Kui, siis mage, igav, aegunud ja rumal nali. «Tujurikkuja»-taoline alaliselt hea maitse piire proovile panev sketšisaade võiks ju eluvõõraste tibide pilkamiseks sellist nalja teha, ehkki see ei kuuluks kindlasti nende naljade paremiku hulka – et nali mõjuks vähegi naljakalt, peaks karikatuurile olema olemas usutav prototüüp.

Aga ülikooli, ja veel tehnikaülikooli reklaamiks?

Veel tragikoomilisem kui idiootne video ise oli TTÜ kommunikatsioonitalituse juhataja Terje Talve selgitus: abiturientidest tütarlapsi ei huvitavat «tõsised terminid» ja «keerulised nimetused». Talv kirjeldas klippi kui «sammu enda sihtgrupile lähemale».

Niisiis polnudki tehnikaülikooli meesteleidmise kohana – ja tütarlast elatajat otsiva ajuinvaliidina – reklaamiv klipp mõeldud päris naljana. See kajastas TTÜ tõsimeelset hinnangut sellele, mis Eestis aastal 2012 keskkooli lõpetavaid tüdrukuid tõeliselt huvitab.

Vaidlus selle üle, kuivõrd selline labaselt naissugu mõnitav ja masuaja majanduslikke olusid arvestades eriti elukauge klipp sisaldab irooniat, on tegelikult mõttetu. See, et tehnikaülikool, mis on koolitanud maailmatasemel tipptegijaid, ei suuda kasutusel oleva kogu tänapäevase tehnoloogia ja imagoloogia juures pakkuda noortele midagi huvitavamat kui eluvõõras loll tüdruk, räägib selget keelt sellest, kui kaugele inimeste nägemine täisväärtuslike inimestena, nende soost sõltumata, on Eestis jõudnud.

Et hinnata reklaami taset – ja sealjuures ka ühiskonna arengutaset – sobivas kontekstis, võib klippi kujutleda Massachussetti tehnikaülikooli või ka Soome Aalto-ülikooli reklaamina.

Kommentaarid on ülearused – idee autorit vaadataks kui tulnukat. Omamoodi kõnekas on ka IT Kolledži poolt TTÜ klipile ilmselt hea kavatsusega tehtud vastureklaam: iPadiga noormees kiidab küll paroodiareklaamis tarku naisi ja ütleb TTÜ tibindusest lahti, aga «tark naine», kes kõrval vaikib ja noogutab, kui noormees asiselt rahast ja teadmistest räägib, ei mõju TTÜ reklaami ullikesest just väga erinevalt. Paroodia on hämmastavalt parodeeritava sarnane.

Kas tõesti on aktiivne noor naistegelane Eesti reklaamimeeste maailmas nii võimatu ilming, et selle peale ka parimate kavatsuste juures lihtsalt ei tulda?

Et seis pole kogu Eesti ühiskonnas päris lootusetu, näitab see, et tibireklaam sai vähemalt teenitud hämmastuse osaliseks. Ometi haakuvad magedad naljad trööstitu tõsieluga, kui neid vaadelda kõrvuti andmetega nii naiste palgatasemest kui ka nende osakaalust ühiskonnas oluliste otsuste tegemisel.

Meie koht rahvusvahelises võrdluses osutab, et meil ei ole õieti vara end tibindusega reklaamida ega selle üle nalja heita.

Naljana võib ju tõlgendada ka minister Jürgen Ligi, etiketiõpetaja Maaja Kallasti ja ärimees Jüri Mõisa hiljutisi avalikke kommentaare. Naistepäeval, 8. märtsil­ teatas rahandusminister, et õpetajate palk on hea küll, sest suurem osa naistest teenib veel vähem – tähendab, õpetajatele polegi vaja rohkem maksta, kuna nad on enamikus naised ja naiste palk ei peagi üle üldise keskmise küündima?

Nii toetab ministri sõnavõtt TTÜ reklaamirahva vaadet, et ülikoolist tasub naistel lisaks haridusele ka mees hankida, kuna tolle palk on vaatamata keskmisest madalamale haridustasemele tõenäoliselt keskmisest suurem. Ligi ja TTÜ visiooni ühendab Postimehe vahendusel elegantselt kombeõpetaja Kallast: «Üks tõeline õpetaja saab olla ainult jõuka mehe naine.» Lihtne ju – milleks naisõpetajale palk, kui võib leida hoopis rikka mehe?

Lihtsa palgasaaja majanduslikku olukorda arvestades on see uus propagandalaine naisest kui (potentsiaalsest) ülalpeetavast kogu oma grotesksuses tegelikult mitte ainult kurb, vaid inimvaenulik. Millegipärast on Eesti ühiskonnas paljudel ikka veel raskusi arusaamisega, et täiskasvanud inimesed on sootunnustele vaatamata täiskasvanud inimesed – asja juurde kuuluvate kohustuste ja vastutusega.

Olgem ausad, kui mõni kiiksuga reklaamimees peakski Massachussetti tehnikaülikoolile mingil põhjusel TTÜ stiilis reklaam­klipi tegema, süüdistataks vastutavat isikut tõenäoliselt kohe mitte ainult naissoo mõnitamises, vaid ka klassiviha õhutamises.

Läänes ei teeskle keegi ammu enam, et tavaline pere saab ühe sissetulekuga hakkama, ja praegusel kriisiajal ei peaks keegi sellist mõtet üheski esitusvormis naljakaks. Miks unistab mingi osa eestlastest ikka veel kuldajast, mida pole iialgi olnud, kui tegelikkuses ei võta pangad eluasemelaenu küsivat noorpaari jutulegi ilma mõlema sissetulekule pilku peale heitmata?

Kuna päriselus ei unista kuigi paljud ka siin 18. sajandi kõrgklassi peremudelist, toidab retoorika ülalpeetavatest naistest ja jõukatest meestest omalt osalt mitte koduprouanduse ideaali, vaid arusaama, et naised küll loomulikult töötavad, aga töötavad oma suhteliselt kõrgemast haridustasemest hoolimata odavamalt kui mehed – mida kinnitab meie nukker positsioon Euroopa soolise palgalõhe statistikas.

Oma varjundi lisab siin juba loetletud «naljadele» naise kohast ka Jüri Mõisa uitmõte, kui too soovitas meestel insuldi vältimiseks naise noorema vastu vahetada – ajal, mil mitu tuntud ühiskonnategelast on insuldist toibumas (kuidas tööstressi all kannatavad alapalgatud naised oma tervise eest peaksid hoolitsema, jäi naljamehel täpsustamata).

Mõis sobiks hästi TTÜ-le reklaamnäoks – naljasoon on neil sarnane ning koos kommunikatsioonitalitusega mõtleksid nad kindlasti välja mõne hea nalja ka mahakantud nais-aastakäikude elatusallikate kohta.

Naljakat rollimudelit pakub sirguvatele eesti naistele ka telesaade «Eesti tippmodell» – ehkki tegu on sisseostetud formaadiga, saavad ka siin kohalikud naljamehed hakkama visiooniga, mis on algversioonis mõeldamatu.

Eesti saate reklaamklipis tõmbavad tippu pürgivad tibid üksteist väevõimuga tagasi, rebivad riideid ja sikutavad juustest, tõukavad üksteist põrandale maha ja trambivad kontskingadega neist üle – siin siis sobivad juhtnöörid sirguvale neidude põlvkonnale juhuks, kui nad peaksid otsustama kurja maailma karmis konkurentsis siiski osaleda. Paraku kõneleb seegi «nali» karmi keelt macho-ühiskonnas läbilöövate naiste tõsisest tegelikkusest.

Eelarvamusi, üleolekut ja lausa idiootsusi kajastavaid sketše ja väljaütlemisi on kerge tagantjärele tagasi lükata, väites, et tegu on naljaga. Naljaga vabandamine, ja kriitikute süüdistamine huumoripuuduses, on hea viis rumalate mõtete autoreile tagauks lahti hoida: ega ma ju tõsiselt mõelnud, kuidas te, tobud, aru ei saa. Kuid ka naljade sisu paljastab üht-teist kultuurist ja mõtteviisist – pangem naisnaljade kõrvale neegri-, juudi- ja tšuktšinaljad (või ka vastavad ida poolt tulevad tšuhnaa- ja fašistinaljad) ja nende roll avaneb paremini.

Euroopa riigis, kus naiste palgalõhe on 30 protsenti ja nende esindatus parlamendis umbes viiendik ning valitsuses alla kümnendiku, ei mõju kirjeldatud mõnituste jada sugugi kõigile naljakalt. Kui tingimata peab nalja saama, siis ehk oleks ülim aeg vähemalt tibinaljad macho-naljade vastu vahetada?

Autor on Diplomaatia peatoimetaja.