HANNES NAGEL ⟩ Elanikkonnakaitset Eestis peaaegu pole

Sõjaliste õppuste kõrval tuleb mõelda ka elanikkonnakaitse peale. Foto: Kristiine Raidma

Kuidas peaks toimuma elanikkonnakaitse valdkonna kriisijuhtimine olukorras, kus riigis puudub pea täielikult elanikkonnakaitse süsteem? Elanikkonnakaitse üksikud elemendid on loodud projektipõhiselt ning süsteemitu lähenemine on loonud olukorra, kus Eestis elanikkonnakaitset sisuliselt pole, kirjutab Kriisiuuringute Keskuse juht Hannes Nagel.

Viimase kolmekümne aasta jooksul ei ole elanikkonnakaitse valdkonda süsteemselt arendatud, sest puudunud on püsirahastus. Piltlikult öeldes on kõik munad laotud ühte korvi, mis kannab riigikaitse nime. Ometigi koosneb laiapindne riigikaitse kahest aspektist: sõjalisest kaitsest ja elanikkonnakaitsest.

Mis eristab Eestit näiteks Skandinaavia maadest, mida sageli eeskujuks tuuakse, on asjaolu, et sõjalisele kaitsele on eraldatud heldelt summasid ning samal ajal on tagala jäänud igasuguse tähelepanu ja rahastuseta. Tagala on rinnet nii moraali kui ressurssidega toetav kriitiline riigikaitse komponent. Eesti riigikaitse tugineb suurele reservarmeele ja reservistid tulevad just tagalast.