JUHAN TELGMAA ⟩ Kuluhüvitiste süsteem tuleb asendada uuega - skeem selline

• Kuluhüvitiste fond tuleb üksikliikmelt ära võtta ja anda fraktsiooni kätte.
• Kuluhüvitiste eelarve võiks olla kuni 1/3 praegusest.
• Kulude tõendamiseks on sõidupäevik, mille kinnitab fraktsiooni juhtkond.

Pole mõtet joosta järjest kiiremini, kui suund on vale, kirjutab endine riigikogulane ja pikaaegne MTÜde juht Juhan Telgmaa riigikogu kuluhüvitiste kohta.

Kogu lugupidamise juures rahvaesinduse vastu hoiatan, et mu jutt ei meeldi neile riigikogulastele, kes on altid moosivargusele, alpusele, jokitamisele. Muidugi on kõne all kuluhüvitised.

Alustees: ei ole mõtet täiustada kõlbmatuks osutunud süsteemi, see tuleb asendada. Ehk pole mõtet joosta järjest kiiremini, kui suund on vale.

Lähtepunkt: parteid on küll mittetulundusühingud (MTÜd), kuid neil on privileeg, mida n-ö tava-MTÜdel ei ole – piisav ja püsiv finantseerimine riigieelarvest. See privileeg parteidele on õigustatud, kuid «muidu saadud» raha viib lodevusele selle kasutamises.

Teine lähtepunkt: ka riigikogu ei koosne ainult ideaalsetest inimestest, tuleb töötada kaadriga, mis on olemas ja arvestada, et selle mõnede isendite isikuomadused hälbivad ideaalsetest – ei saa loobuda tüütust limiteerimisest ja kontrollist.

Lahendus

Partei on MTÜ, järelikult tuleb lähtuda MTÜdele kehtivatest nõuetest ka kulude hüvitamisel. Üldskeem olenemata rahastajast on MTÜde puhul selline:

Kehtestatakse lubatud kulutuste (nn abikõlblikud kulud MTÜde puhul) nimekiri ja määrad, mille ulatuses konkreetne kulu selles nimekirjas hüvitatakse. Näiteks korter 100 protsenti, toitlustuskulud (mille hulka ei kuulu alkohol) 50 protsenti, sõidukulud 100 protsenti, ruumide rent 100 protsenti, infomaterjalid laialijagamiseks 60 protsenti jms. Määrad riigikogule saab arvutada, analüüsides sihipäraste kuluhüvitiste senist kasutamist. Mingeid muid kulutusi ei hüvitata.

Hüvitatakse algdokumentide alusel

Kuluhüvitiste fond tuleb üksikliikmelt ära võtta ja anda fraktsiooni kätte, mis otsustab, millised kulud ja kui suures ulatuses hüvitatakse. Riigikogusse saadakse tänu parteinimekirjale, mistõttu ka siin peab maksma partei sõna. Kuna erakonnaseadus näeb ette riigikogu tööga seotud kulude hüvitamise ja keelab parteitegevuse kulude hüvitamise, oleks loogiline anda otsustamine alatise komisjoni kätte. Nähes siiski, milline kollegiaalne «lugupidamine» valitseb selles koosluses, viiks see kindlasti opositsioonisaadikute väiklasele nöökimisele.

Aruande esitab fraktsioon iga kuu riigikogu kantseleile.

Kuluhüvitiste eelarve võiks olla kuni 1/3 praegusest. Sihipärasel kasutamisel piisab sellest enam kui küll.

Eraldi autokuludest, mis on eriti magusad

Selleks on olemas valitsuse määrus. Miks ei peaks see kehtima riigikogu puhul, kas riigikogu on mingis teises riigis? Määruses on kirjas: «Maksuvabalt võib maksta hüvitist kuni 0,3 eurot ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta … kuni 335 eurot kalendrikuus tehtud sõitude eest».

Hüvitis hõlmab kõiki kulutusi – soetamine, kütus, hooldus, kummikulu, kindlustus jne. Mis tähendab, et pole enam ka vajadust kuluhüvitistest tasuda piinlikke jokkmakseid autode liisimise eest. Liisingu sissemakse peab tegema liisija ise.

See ei tohiks olla probleem, sest vallavaestel, kes oma isikliku elugagi pole hakkama saanud, pole asja riigikogusse riigiasju ajama. On oluline tähendada, et nii tasub riik ka auto soetamise maksumusest ainult tööalaste sõitude osas.

Kulude tõendamiseks on sõidupäevik, mille kinnitab fraktsiooni juhtkond.

Kui see 0,3 jääb väheks, ei keela miski kehtestamast kõrgemat määra, kuid tasudes seejuures riigimaksud. Hüvitise parajat suurust pole keeruline välja arvutada. Aluseks tuleb võtta normaalse varustusega hea keskklassi auto hind, s.o umbes 50 000, ja praktika põhjal mingi keskmine aastane läbisõit. Kes tahab uhkemat ja näljasemat autot, maksku ise peale, kes tahab hüvitisest teenida, ostku väikeauto.

Kaob vajadus ka mingi erilise riigikogu kütusekaardi järele, targem on hakata mingi firma püsikliendiks ja maksta lihtsalt oma taskust, sest nii saab isiklikku raha kokku hoida.

Kes peab silma peal?

Kulude nimestiku, määrad ja aruandluse korra kinnitab riigikogu juhatus, rehkendused teeb, aruandevormid valmistab ette ja aruandlust kontrollib riigikogu kantselei.

Sai vist liiga ilus, et olla tõsi?