JUHTKIRI ⟩ Vajame lennunduses oma suurmeistrit

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eesti heaks töötama hakkavate lennundusekspertide taust on kahtlane.
• Nende inimeste palkamine lennukompaniid päästma tekitab küsimusi.
• Kas meil ei ole siis mõnda eksperti, kes suudaks lennunduse käima saada?

Eestis peab olema tagatud, et riigi seisukohast tähtsaid firmasid ei pääseks juhtima või mõjutama kahtlase taustaga inimesed, kuid Nordicaga juhtunu näitab paraku vastupidist.

Postimees on korduvalt kirjutanud, kuidas riik tõttas majandusraskustesse sattunud Nordicale appi, palgates firma Knighthood Global tegema Nordica päästmiseks ekspertiisi. Eesti maksab firmale 200 000 eurot kuus.

Nüüd on aga rahvusvahelise meedia kaudu selgunud, et juba enne Eesti heaks töötama hakkamist on

Knighthood Globali omanikele ja lennundusekspertidele James Hoganile ja James Rigneyle esitatud süüdistus valepankrotis, ettevõtet puudutavas valesuhtluses, järelevalve takistamises ning ka ülemäärastes kulutustes.

Suur küsimus on, kuidas sai Eesti palgata need inimesed päästma riiklikku lennukompaniid. Kas siis palgale võetavate inimeste tausta üldse ei kontrollitud? Tegemist pole ju väikese rahaga – keegi pidi sellise otsuse langetama ja keegi peab seega ka vastutama. Aga kes?

Ometi peaks olema pöörastest 1990. aastatest möödunud piisavalt kaua aega, et Eesti riik käituks kui täiskasvanu ega näeks igas välismaalases kohe õnnetoojat või päästjat. Meil peaks olema piisav rahvusvaheline kogemus, et saaksime siia tööle ausad ja pädevad spetsialistid.

Siiski meenutab Eesti elu kohati Ilfi ja Petrovi romaani «12 tooli», kus Vasjuki külla saabus suurmeister Ostap Bender kohalikele malet õpetama ja küla maailma viima. Mis siis, et Ostap Bender polnud suurmeister, osates vaid üht malekäiku. Tõesti, Eesti riik peaks oma töökuulutustesse lisama alati märke «seikluseotsijail palun mitte tülitada».

Eriti on seikluseotsijaid näinud just Eesti lennundus, kus kõikvõimalikele päästjatele on makstud Eesti mõistes hiigelpalka, aga tulemused on olnud nullilähedased.

Eriti on seikluseotsijaid näinud just Eesti lennundus, kus kõikvõimalikele päästjatele on makstud Eesti mõistes hiigelpalka, aga tulemused on olnud nullilähedased. Teema on eestlastele emotsionaalselt tähtis, sest tähendas ju Eesti iseseisvuse taastamisega tekkinud Estonian Air ka meie oma lennukompaniid Nõukogude Aerofloti asemel. Aga nagu varemgi Eesti ajaloos, on rahvuslikud ettevõtmised mandunud millekski muuks – kui rahvusliku ärkamise ajal ehitatud Aleksandrikool avati venekeelsena, siis Estonian Airist edasi tulnud Nordica lendab hoopis kuskil Rootsi siseliinidel.

Kui lennundus kiratseb, siis pole head lood ka Rail Balticuga, mis ähvardab algsest maksumusest mitu korda kallimaks minna. Ent mis saab siis Eesti ühendustest muu maailmaga?

Knighthood Globaliga juhtunu paneb muretsema ka Eesti tuleviku projekte ja ettevõtmisi silmas pidades. Mis siis, kui Eesti otsustabki lõpuks rajada tuumajaama, et tagada endale oma energia? Aga kui kohale saabuvad spetsialistide asemel kodukootud Aatomikud, kes riigist raha välja võtavad ja siia radioaktiivse laga maha jätavad? Sest riik ei suuda kontrollida siia tööle tulevate inimeste tausta.

Samas on meil juba mitukümmend aastat oma lennunduskogemusi. Taas kord küsimus meie riigiisadele: kas meil pole siis käepärast mõnda oma inimest, kes suudaks Eesti lennundusele jalad alla saada? See inimene teaks ka Eesti spetsiifikat kõige paremini ega lähtuks mingitest võõrastest mudelitest, mis siinsetes oludes ei tööta.